Ühtäkki tõmbas üks meestest välja mingusuguse lepatriinu mustriga lastemänguasjade jaoks mõeldud riidest ümmarguse korvi, mille saab ka kokku suruda. Uurisid seda korvi ja avasid žiguli pagasniku. Paistis, et seal korvis oli veel midagi sees ja sõitsid minema. Väljusin autost ja kehastusin tagasi ametnikuks. Minu seljataga hoovis olid millegipärast palju inimesi. Selline tunne tekkis nagu ootaksid nad piimaautot. Ma polnud vist ainuke,  kes jälgis jaamas toimuvat olukorda – kuulsin kuidas nad omavahel kommenteerisid: tuuakse siia ka igasugust prahti…

Manasin asjaliku näo ette ja tegin mõned pildid sündmuskohast.

Tagasi autojuurde minnes, tuli vastu rullaatoriga (selline tõugatav riistapuu, millel on rattad all kui kepiga enam liikuda ei jaksa) vanaproua. Rullaatori küljes rippus pakendeid täis kilekott. Vanaproua hakkas pakendeid ükshaaval konteinerisse panema. Silmasin vanaprouat, ohkasin vaikselt ja istusin autosse.  

Natuke maad sõites näen Metsa tänaval seda sama keskkonnajaama  juures seinud žiguliid parkimas tee ääres ja neid samu mehi – nad ulatasid parasjagu seda sama, lepatriinukorvi ühele isaga jalutavale poisile – poisil oli üllatusest naerul suu. Mehed kadusid kiirelt autosse ja sõitsid mu ees minema.  Olin vist sattunud elu tuiksoonele.

Hüppasin lõpuks voodist üles, panin hommikumantli selga ja lasin  Bruno, hoides teda rihmast kinni, läbi ukseprao välja, et ta saaks suurema häda tehtud. Bruno liputas ainult saba ja ei kavatsenudki soristada. Tõmbasin ta tuppa tagasi ja nagunii oli plaan mul koer kaasa võtta.
Muusika saatel hüplesin nööriga, mis peksis aegajalt mu varbaid. Ärkamisest oli veel kangus sees.  Kass ja Bruno hoidusid must eemale ja pilutasid silmi, justkui oleks mu hüppeid lugenud. Esimeste higitilkade voolamisest lõpetasin oma raundi ja läksin dušši alla.

Kreemitatud, kammitud ja riided seljas astusin Brunoga toast välja. Kotti panin veel ajalehe, et oleks mõnusam aega viita. Väljas puhus jäine tuul, päike paistis ja süda oli ärevil. Sadamahoone juurde jõudes, kiikasin läbi akna. Kohvikulett oli õnneks lahti. Et Bruno oleks kohvikus rahulikum, läksime veel muulile jalutama, aga neelud juba mul käisid. Ma püüdsin valmis mõelda, mida siis süüa: kas praadi või hoopis võileibu ja kas osta klaas piima kohvi kõrvale. Viimane kord polnud neil õiget piimaga kohvi pakkuda.

Meri oli päikese valguse käes lõputult erevalge ja taevas oli helesinine, mõned üksikud pilved olid õrnalt hõljumas. Ma tundsin korraga suurt rõõmu, nii praegusest  kui peatselt saabuvast hetkest.

Sisenesin kohvikusse, pea oli kiirkõnnist mütsiall higiseks läinud. Kohvikus lõugas telekast vormel ja pehmel pingil losutas pikk, lodeva hoiakuga mees, vist kohvikupidaja, kes natuke ehmatas minu ilmumise peale ja kes oli ainuke ruumis viibivatest inimestest. Hetkeks muutus meel mõruks, aga ma olin voodis  mõtteldes juba selliseks olukorraks  valmistunud,  sest tihti on selliseid kohviku olustikke, kus inimesi eriti ei käi.  Suundusin asjaliku ilmega kohe menüütahvli juurde. Kohvikupidaja tõusis ja ilmus letitaha. Mõte pendeldas: äkki võtta hoopis pelmeene või pastat. Pastamoodi asja olin tegelikult juba eile söönud ja praegu näitab minu kell hommikust aega. Ma ei olnud veel viitsinud kella suveajale keerata. Märkasin letil hoopis võileibu. Tellisin siis ühe juustusaia, ühe heeringa võileiva, kohvi ja  küsisin, kas piima on? Kohvikupidaja lausus vaevalise hingetõmbega, et küll leiab. Paistis, et tal oli raskusi hingamisega. Küsisin kohe, kas kaardiga maksta saab? Kohvikupidaja harutas juba  juustusaia taltrikult  kilet ümber ja teatas, et neil saab sulas. „Kas üldse ei saa kaardiga maksta?“  küsisin kohmetunult. „Järgmisest nädalast tuleb, “ vastas  vabandava hoiakuga kohvikupidaja. Sobrasin kohe oma taskuid.  Mul oli ainult taskus mõned eurosendid. Kortsutasin kulmu ja teatasin, et praegu jääb siis ära ja kohvikupidaja hakkas saiataldrikule kilet tagasi toppima. Pomisesin omaette ja lootsin, et äkki on siiski kodus linnaskäimise jopetaskutes veel sente.
Tuppa jõudes hakkasin kohe taskuid sobrama, ja ohh ime! Kasukataskus oli lausa peotäis euromünte ja -sente. Lugesin sealt homse bussiraha välja ja ülejääänud toppisin kodujope taskusse. Bruno juba kiunus, sest oli segane olukord – rihmaga toas, aga välja veel ei mindagi.  Kiirel sammul ja Brunot rihmaga tirides kõmpisin tagasi sadamahoonesse.

Kohvikupidaja istus letitaga ja passis juba arvutit ning endiselt kostus telekast vormeli kummide vilinat. Tegin rõõmsa näo ette ja seletasin kohvikupidajale, et leidsin õnneks raha kodust ja et linna ei viitsi minna ja… kohvikupidaja ei tulnud  mu vestlusega kaasa ja pooltuima kohmitsemisega hakkas mu tellimust täitma. 

Helistasime teadaolevad  taksonumbrid läbi ja  kõik andsid kinnist tooni ja nii seisime kojuminevate  sünnipäeva peolistega  koridoris ja valisime üksteise võidu takso numbreid.  Ühed peolised  loobusid takso tellimsest  ja leidsid, et neil ei ole ka pikk maa jala koju minna.  Minul ja Elenil oli vaja aga Viimsisse saada ja Nukitsal Lasnamäele.  Oleks suvi olnud, oleksime hakanud mööda mere äärt vantsima, olime seda ennegi teinud, aga on talv ja on külm.  Küsisime oma allaandnud võitluskaaslastelt veel  lisaks taksonumbreid, olime viimati kaua aega tagasi sõitnud taksoga Tallinnas. Ja on ikka igasuguste nimedega taksofirmasid: Kiisu Takso, Eesti Takso, Saksa Takso, Sõbra Takso, jne.  Jagasime omavahel numbrid ära ja helistasime. Imekombel õnnestus Elenil  saada ühendust ühe taksofirmaga  ja minutiga pidime jõudma  Roosikrantsist  Inglise Kolledži ette. Pool joostes kontsadel, kihutasime  jäisel kõnniteel, et mitte jääda ilma sellestki  taksost.
„Kuhu te soovite? “ küsis taksojuht.  „ Linnamäele ja Viimsisse siis!“ vastasime läbisegi.
„Siis oleksite pidanud teisel pool teed seisma!“  seletas taksojuht , pedagoogilisel alatoonil.  Ja nagu õpilastena,  tuli meilt kiire vabandus, et alles jõudsime.

„ Jobu, kas sa ei näe, et siin on kaks rida?!!!“ vehkis  taksojuht  käega  üle minu,  kõrval sõitva taksojuhi suunas.  Selline emotsionaalne žest tegi  meid ärevaks. Selline käitumine oleks loomulik olnud kuskil Aasia riigis võib-olla Lõuna – Euroopaski, aga siin Eestis tekitab see ainult kahtlust taksojuhi normaalsuses, et  äkki on mingi  pervert.  Et ärevat olukorda leevendada, hakkasime omavahel arutama sünnipäevapeost. Taksojuht küsis vahepeal, mis kaudu Linnamäele, kas kanalist  või keerata vasakule? 

Taksos olev atmosfäär muutus natuke rahulikumaks. Taksojuht kuulas isegi normaalset raadiot ja keeras isegi hea rokiloo puhul volüümi juurde. Nukits juhatas aegajalt  teed ja taksojuht viis ta lausa lumevallist lahtikaevatud raja juurde, et ei peaks üle valli ronima.  Edasi seletas Elen, kuidas sealt otse saaks Viimsisse.  Taksojuhile jäi algul arusaamatuks, kuhu ta täpselt meid viima peab. Elen seletas  siis uuesti ja taksojuht ütles sõbralikult, et see on juba mehejutt. Ja nii edasi naljatledes arutasime näiteks,  kuidas meestel on seistes lihtsam lasta kui naistel – tuleb ainult märg näpp üles tõsta ja vaadata, kust poolt tuul puhub.  Selline sõbralikkus andis julgust küsida, et kas viimasel ajal ongi keeruline saada taksot Tallinnas?
„ No jah, linnavalitus soosib nüüd paari taksofirmat ja neile püütakse anda enamus kohti linnas. Käiakse koos saunas  ja teised firmad puksitakse ebaõiglaselt välja. Ma ei lähe ju üksi kuhugi sellest rääkima  …!“  ja nii seletas taksojuht meile taksojuhtide elust  Tallinnas.

Püüdsin ühel soojal suveõhtul vikatiga heina niita. Mõtlesin, et mis see siis mul ära teha ei ole, ikkagi maatõugu tüdruk. Vikat oli nüri ja selle tarvis olin toonud lausa luisu Vigalast, Anne ema käest laenuks. Heinateoni läks veel mõned head päevad aega. Mõned muud toimetused võtsid aja. Aga ühel õhtul jõudis lõpuks tegu kätte. Võtsin siis vikati, tööfotoka, luisu ja läksin niitma. Niitmisest kujunes välja nagu „Seanaha“ perfoomans/häppening. Elevus oli algul suur ja esmalt oli kohe vaja sündmust jäädvustada (foto). Vikatit luisates, püüdsin jäljendada nagu vanaisa vikatit luiskamas. Minumeelest peaaegu isegi õnnestu see tunne tabada.  Ja nii ma siis luiskasin ja niitsin ühe vaalu,  siis jälle luiskasin…poole teo pealt jaks rauges puitunud heinast. Järgmisel päeval telllisin trimmerimehed.

Otsustasin sõita Pärnusse, et oma lähedase sõbra käekäikku haiglasse minna kaema.  Paar päeva juba helendas Facebookist sõbra pilt, üleval, paremas nurgas, sõnumiga, umbes nii: „Võta temaga ühendust, tervitada teda!“ Mind hakkas see kuidasgi rõhuma. Ma ei saa ju kuidagi teda tervitada, ei helistada, ei meili saata. Appikene küll.  Ainuke viis oli, minna teda Pärnusse vaatama. Saatsin, hetke emotsioonil töölisti meili, et kas keegi läheb see nädal Pärnusse?  Kohe tuli kiirelt ühelt kolleegilt vastus, et homme ta läheb. Ja siis läkski asjaajamiseks, et kas mind lubadakse, mis kell jne.

Kohale jõudes selgus, et ma lasin ennast valesse kohta viia. Kõik muu sai korraldatud aga väike dettail, nagu asukoht, jäi täpsustamata. Kui me rääkisime Pärnu Haiglast, siis ikka mõtlesin suurest Pärnu Haiglast. Infolauast teatati, et sellenimelist inimest siin küll ei ole. Helistasin sõbra emale ja selguski, et ta ei peagi siin olema, vaid kesklinnas, Sääse tn-l (sääskedega on veel omaette teema). Töökaaslene oli juba kesklinna ära sõitnud . Tagasi talle ka tahtnud helistada ja tüüdata edasi-tagasi sõidutamisega.  Ilm oli ka jube palav.  Sõbra ema soovitas takso võtta. Ma ei märganud seal ühtegi taksot, aga  nägin eemalt bussipeatust ja seadsin sammud sinna. Nüüd tuli hakata sotsaliseeruma. Küsisn kahelt istuvalt tütarlapselt, millegipärast, esmalt,  taskonumbrit. 1300, tuli kiire vastus. Noogutasin vastuse peale ja vaatasin bussipeatuse kaarti, millesse ma ei suutnud palavusest süveneda. Küsisin siis, mis kell buss tuleb ja kas Sääse  tänavale ka saab. Buss pidi 5 minuti pärast tulema ja lähim peatus sellele tänavale oli Teatri peatus. Ootasin siis bussi ja leppisin teadmisega, et jõuan hiljem sinna.

Teatri peatusest mahaminnes, tekkis jälle segane ja tundmatu olukord. Ja lihtsam tundus taas sotsialiseeruda. Küsisin ühelt vanatädilt, et kuidas saada Sääse tänavale ja ta vastas venekeeles, et ei saa aru, mida ma räägin. Küsisin teiselt tädilt ja sain sama vastuse, venekeeles. Endal hakkas juba naljakas. Kõrvalt kuulis samal ajal minu ponnistusi pealt üks päevitunud, päikeseprillid ees, vanadaam ja teatas mulle naeratusega, et lähme koos sinna, nagunii läheb ta randa ja see jääb täpselt samasse suunda. Olin meeldivalt üllatunud ja läksimegi, koos. Rääkisin talle põgusalt, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kust ma üldse pärit olen. „Ooo, Haapsalust, seal on ka vist praegu suvitusrahvast liikumas!“ hüüatas ta ja vestlesime sellel ja ka muudel eluteemadel.
„Ma olen teile ütlemata tänulik, et Te mind juhatate ja koos minuga jalutate!“  jagasin oma rõõmu vanadaamile.

„Minul on ka väga tore Teiega jalutada ja kui ma Haapsallu tulen,  siis võite mulle olla teejuht!“

Jalutasime Aitaga, Hugo vankris, endist raudteed mööda  Esna mõisa suunas  ja vaatasime taimi.  Aita püüdis leida pehmet madarat. Ta oli kusagilt lugenud, et pehmes madaras on olemas ensüüm, mis kalgendab piima, millest on võimalik juustu teha, kitse juustu. Aita käis kevadel koos perega Rootsist kitsi ostmas;  29 kitsetalle ja kaks sikku. Sikkudel on isegi ametlikud,  paberil nimed; Black Zabat ja Jäätee (rootsikeeles peaks kõlama see Garde). Kitsetalled on  praegu 6 kuused.
Kunagi ammu, kui Aitaga Tallinna prügilas sõbraks saime (sorteerisime seal projekti raames Tallinna elanike jäätmeid, umbes 30 eri liiki), rääkisin talle, kuidas ma kunagi võtan kitse ja lähen metsa elama.  Nüüd elab Aita Esnas ja peab kitsi.
Hele päev, hele päev
Kuum päike, külm tuul,
Kuum päike, pilv, külm tuul.
Tegime Aitale alevis
kitsesõime.
Hea, kui tööjuures on ka silmarõõmu.
                             Tõnu Õnnepalu (Esnast)

„Ooo, Mutikeee,“ võtab Elen rõõmsal häälel vastu.
„Mutikeee, tahtsin teada lihtsalt, et mis teed?“  olen rõõmus, et helistasin.
„Tööl olen, kas tead, siin Hollandis ei peeta üldse eestlaste pühast päevast lugu…,“ teeb Elen nalja.
„Kas sa siis kirjutad mingit artiklitt jälle?“ uurin asja.
„Jah, kusjuures, aktiivse kodaniku olemise kohta, ma ei tea kuidas seda eesti keelde paremini tõlkida oleks…!“ seletab Elen.
„Assoo, tahaks küsida, et kas siis on vaja olla aktiivne kodanik?“ püüan kuidagi, pool naljatoonil, teemat kriitika alla seada. Tekkis kohe trotslik suhtumine aktiivse kodaniku osas.
„No küsi siis, kas on vaja!?“  lõõbib Elen, talle omase naljaga vastu. Naerame.

„Küsin, kas on vaja olla aktiivne kodanik?“   formuleerin oma küsimust uuesti.

„Aktiivne kodanik ei tähenda olla ainult poliitisiliselt aktiivne vaid see näitab hoolivust oma ümbritseva suhtes; kaaslase,perekonna, kogukonna ehk üldiselt ümbritseva keskkonna vastu. Aktiivse kodanikuna olemine ei ole peale 18 aastasaseks saamist, vaid see on oluline ka teisemelise eas, kus on kujunemas põhilisemad identiteedi jooned. Kodaniku areng toimub Erik Eriksoni järgi astmete kaupa. Meie sinuga oleme „noor täiskasvanu“ etapis (19-40 aastani). Kus põhikonflikt on intiimsus versus isolatsioon. Selle faasi üks eesmärke on suhteid luua. Kui inimesed on edukad teistega suhete loomisel, siis tulenevad sealt eluetapist tugevad suhted. Kui ei ole edukas, siis on oht jääda üksikuks ja isoleerituks. Ja see võib järgmistes etappides, näiteks „vanuri faasis“ põhjustada meeleheidet ja kibestumist…“ seletab Elen õhinal.

Ja nii me vestlesime veel pikalt sellel teemal ja pikkisime  seda lõbusa huumoriga oma elu tegemiste sekka.
„Oi, mul vist läheb kõne kalliks,“ kukkus mu ajju ebameeldiv reaalsus.
„Ooo, kle, mul tuli meelde, et on olemas Skype to go. Sa peaksid selle endale seadistama, see tuleks odavam, siis saame suhet tugevana hoida,“  leidis Elen aktiivselt lahenduse.

„Triin, kuidas sul homme plaanid on?“ küsis Marit ostukilekotti kokku kägardades.

„Mingiaeg peaks bussiga Tallinnasse sõitma, “ vastasin ja vaatasin hajevil pilgul Maritile otsa.

„Aaah, mingi aeg!“ kriiskas Marit. „No mis sa arvad, noh kui sul midagi selle vastu ei ole, siis läheks homme hommikul rullitama ja siis kinno „Seks ja linna“ vaatama ja siis võibolla Pill (Pille) tuleks pärast ka meiega korra välja, puhkama oma ajusid Lev Tolstoist ja tema interdistsiplinaarusest. Mul ei ole siin ühtegi sellist sõbrannat kellga minna „Seks ja linna“ vaatama ja siis kuulsin, et sa tuled siia. Ja mis on täpselt just õige aeg, et sina, ja Tartus, ja siis koos lähme …“ puristas Marit mulle võimalikult kiiresti, kuniks tal jätkus veel õhku kopsudest.

 „Jepijeee“ hüüatasin sumbuval häälel ja tõstsin püüdlikult käsi, mis oli ilmselge läbikukkumine ja mille peale Mariti hoog rauges. Aga ma olin segaduses, sest see ettepanek oli ühtaegu nii võimas ja ägedalt absurdne, mina ja „ Seks ja linna“ vaatama. Mina, kellele meeldivad Jim Jarmuschi, David Lynchi filmid. Aga just uudishimu ja pulli pärast lähekski seda komejanti vaatama. Puhkus ju. Teisalt tuli mulle kohe meelde, et peaksin olema Haapsalus kella 20 ajal, kus on ka üks tore üritus. Ühtaegu oli mus nii tohutut rõõmu ja ka kurbust.

„Ei no, me ei pea seda tegema, kui sa ei taha,“ vabandas Marit oma impulsiivset ettepanekut.

„Ei, ei, ei, ikka teeme! Vaatame netist, mis kell see seanss algab ja siis äkki ikka jõuab. Ma tahaks väga seda koos sinuga teha,“ segasin kohe Mariti jutuvahele.

„Vaatame siis,“ laususime juskui ühest suust. Võtsime õlled ja läksime jalkat vaatama.

Hommikul oli selge pilt, et jõuame minna rullitama, kinno ja mina bussi peale. Pilli (Pillet) küll seekord ei näegi. Krõbistasime köögis tasakesi oma hommikusööki, sest Mariti kaasüürnik magas veel. Kristoferil oli eile mingi lõpupidu ja jumal teab, mis kellaajal ta koju laekus. Ka mina ei kuulnud millal ta jõudis, sest nii hea uni oli kuidagi seal põrandal magades. Marit arvas, et need paksud punased kardinad hoiavad hästi pimedust. Tõesti oli rammestav uni, sest maal, vanemate juures olid mu magamistoa aknad itta ja varakult oli jube valge ja siis need sääsed. Juba varahommikul olid nad platsis, pinisemas kõrva. Mõistmatu, kuidas nad suutsid läbi kinnise akna sisse ronida. Väsitav oli see küll.

Kõrvaltoas helises Kristoferil telefon ja mõne ajapärast ilmus ta padjanäoga kööki ja teatas, et talle helistas solfetsoõpetaja ja tahab 20 minuti pärast kokku saada, et siis saab ta eksami ära teha. Õpetaja tulevat lausa Kristoferile koju järgi. Uskumatu, tegime mõlemad Maritiga suured silmad.

„Kas te ei tea, mis pohmaka vastu aitab?“ küsis Kristofer ja läks dušši alla. Hämmastusin taas Tartu elu üle.

Siis helises minu telefon. Helistas nö see bultooserimees, kes Haapsalus Vasikaholmi rannas organiseeris liivalükkamist. Teatas, et sai raha ilusti kätte ja ega ei ole linnas kaebusi olnud ja soovis kena jaanipäeva.

„Kas tohib küsida, on ka keegi olemas, kellaga minna sõnajalaõit otsima,“ küsis veel bultooserimees viisaka ettevaatlikusega. Sellistel puhkudel ei tea kas valetada või veiderdada.

„Nii ja naa,“ veiderdasin.

„Noh eks need asjad on omamoodi keerulised,“ seletas bultooserimees ja soovis veel kord kõike paremat mulle ja lõpetasime kõne.

Kukkusime Maritiga jutuhoogu ja õnneks Marit märkas lõpuks kella. Mul oli veel mure, kas me tuleme pärast uisku ka tagasi Ilmatari, sest selliste rulluisuriietega ma ei kavatse kohe kindlasti kinno minna. Mariti arvates ei oleks jõudnud tagasi ja pealegi arvas ta, et kui ma tahan olla nii suur reisija, siis sobivad ka vetsud riiete vahetuseks. Nagu Euroopas hääletades. Sellega oli asi otsustatud.

Panin ärevalt Tartu Laululava kõrval rulluisulaentusmajas uiske jalga. Esimest korda elus hakkasin ma rulluisutama. Uisud jalas veeresime ja kohe kallakust alla. Hoog kasvas päris suureks ja kõhedus puges veits kõhtu aga kuidagi jäin püsti. Ei osanud kohe veel karta. All olles jõudis küll natuke kohale, et üsna ohtlikult oleks võinud kukkuda. Marit hakkas sellepeale ennast kiruma, et ehmatas mind kohe esimese korraga ära. Oleks pidanud ikkagi all uisud jalga panema. Minul oli aga jätkuvalt suur elevus sees ja ei lasknud end sellest väga häirida. Saimegi rajale ja esimesest tõukest sain aru, kui äge on ikka rullitada. Natukese maad edasi tuli rajal kalle, ja see oli alles kalle. Mu hoog läks kohe nii suureks, et hakkasingi pisut kartma. Kaldusin vaikselt tee äärde, kõrvale multsiribale. Mu käed põrkusid esimesena multsipurul ja jalad järgi.

„Oi, oi. Õnneks maandusite pehmelt!!!“ hüüatas üks mees mööda sõites. Õnneks läks küll ja siis ma otsustasin, et sõidan ainult tasasel rajal.Et harjutan. Ikkagi esimene kord. Aga Maritile ütlesin, et nüüd ma tahan endale rulluiske. Selle jutupeale tõi Marit mu maapeale: „Kas sul on reisivõlad ära makstud?“ Tõsi, natuke on veel maksta küll.

„Siis peaksin kitarri müüki panema!“ teatasin kohe. See variant sobis Maritile paremini, sest ta oli kursis minu kitarriõpingutega. Kitarr seisab nagu postament nurgas. Saigi pooletunnine sõit läbi ja siis tekkis arusaamatus. Sest. Mina kujutasin ette, et vahetan riided kino vetsus aga Marit olevat mulle rääkinud rullikalaenutuse vetsust. Ja üldse arvas Marit, et keegi ei näe ju mu lahedaid õmmeldud pükse seal pimedas saalis. Selle diskussiooni peale kulus aeg. Ma tegin veel nalja oma siniste prillide üle, et need on nagu antinarkari prillid, sest osades vetsudes on ju sinine valgus, et ei saaks süstida veeni. Ja läbi prillide paistab ka kõik siin sinine, noh nagu mõnedes vetsudes Euroopas, kiirteede ääres. Hakkasin siis lõpuks riideid vahetame. Lahkusime käbekiirel sammul, kuna Maritil tekkis kartus, kas jõuame õigel ajal kinno.

Vehkisime mööda Emajõe äärt, Supilinna küljealt kesklinna poole. Ees, kõnnitee ääres, valmistusid poisikesed kala õngitsema, õngeritv ulatus neil pooleldi kõnniteele.

 „Ohh“ hüüatasin korraga. Mu kampsun oli möödudes takerdunud poiste õnge tamiili. Poisid muutusid kohe ärevaks, sest äkki ma tõmban neil tamiili kakti aga õnneks suutsime kiiresti kampsuni vabastada.

„Uskumatu, Triin, sinuga ikka juhtub kohe,“ kriiskas Marit naerda.

 „Kui on võimalus, siis ma kasutan ka selle ära,“ õigustasin oma komejanti ja naersin ise ka südamest ja andsime jalgadele valu, sest kuklas oli teadmine, et võime hiljaks jääda. Mul oli veel see reisikott ka tilbendamas.

 „Kas ma saan kuidagi aidata seda kotti sul tassida?“ pakkus Marit abi.

„Ei, igaüks peab ise oma koormat kandma,“ teatasin oma pühaliku elutõe ja lisasin hoogu.

 „Mulle tundub, et me ei jõua siiski,“ vaatas Marit murelikult kella.

„Jõuame küll. Usu. Seal on veel pikalt seda reklaami. Me peame jõudma,“ olin vankumatu kindlusega.

 Õigepea paistiski Tasku. Pooljoostes sisenesime uksest, siis tuli sõita veel üles ühe eskalaatoriga ja siis teise eskalaatoriga. Marit vuhises must juba eespool ja hõikas kassasse, et kas saab veel pileteid. Saime. Jõudsime veel osta suure pepsi ja popkorne. Täpselt jõudsime enne ukse sulgemist saali. Leidsime omad kohad ja vajusime hingeldades, higimullid laubal, pehmetele toolidele.

„Viska viis!!!“ lõi Marit käega plaksu mu kottitassimiset kangestunud käelabale. Olime ülimalt rahul endaga.

 „Seks ja linn“ tegelased olid sõitnud Lähis-Itta Abu Dhabi linna puhkama. Istustuvad kohvikus ja Charlotte kirjutab sms-e oma mehele. Carrie pilk jääb pidama kõrvallauas istuvatele moslemi naistele. Carlotte kurdab samal ajal, et ei ole saanud mehelt ühtegi sms-i tagasi ja kas üldse need sms-d jõuavad kohale.

„Sa oled 1400 km eemal kodust ja sa muretsed oma sms-de pärast ja ei näegi kuidas kõrval lauas üks mosleminaine sööb, loor ees, friikartuleid,“ lausub hämmeldnud pilgul Carrie Charlottele.