Täna hommikul tööl kohvilaua ääres vesteldes kunagisest rongisõidust Haapsalus tulin ma mõttele, et võiks asutada „SA Rong Haapsalusse tagasi”, mind kuulasid vaid kaks inimest, kes püüdsid väga osavõtlikult minu ideed toetada ja pidid nördimusega tõdema, et seda vist ei juhtu niipea. „Mis siis, kas või 100 aasta pärast võib see juhtuda… Tuleb järjepidevalt peale käia :D,” laususin mina ja need kaks inimest naersid väga lõbusasti ning tõusid, et minna tööle. Jäin veel hetkeks mõtteisse ja oleks meelsamini diivaninurgas edasi istunud, et oma mõtteid selgemaks mõelda… Töölaua taha jõudes olin ma mõtte juba sinnapaika jätnud ja lehitsesin oma „Mäluvärskendajast” vihikut, et leida mõni ülesanne, mis vajaks kiiret lahendust.
Msn plinkis, K says: Me võiks ikkagi selle bändi ära teha, ma annaks sulle ühe laulu kuulata… Ja siis hakkasime lõbusalt jagama, kes millist pilli mängib. K klaverit, A kitarri, mina ka kitarri ja selgus, et M oskab meist paremini kidrat mängida ja E-le jääks trummid (vestluses osalesid vaid A, mina ja K, E viibis eemal ja M saab teada blogi lugedes).
K-ga leppisime kokku, et kõik saavad laulda ja proovid toimuksid neljapäeviti ning saaks ka õlut libistada ja lihtsalt punkida…
Teatasin K-le, et nüüd lähen õue. Kimasin autoga ringi, et vaadata, kas leidub ehk veel kohta Keskkonnajaama rajamiseks. Natukese aja pärast sõitsin koos ülemusega Paralepa metsa, et tuvastada, kuskohas on raiet tehtud ja suured kraavid sisse aetud. Sõit kestis lausa terve lõunapausi ja enne oli mul olnud kindel mõte lõuna ajal ujuma minna. Läksin hilisele lõunale ja ikkagi ujuma…
Tööpäev lõppes Veetorni esise detailplaneeringu koosolekuga ning kohe peale seda lippasin kohvikusse, kus K ja E juba ootasid. Kohviku köök oli juba kinni, aga sain (vist sagedaste külastuste eest) endale salati tellida. K sõi kiirustades, sest pidi kohe jõudma autokooli. E oli mures, mida maalimistunnis meile maalida anda. Päeval tuli tal mõte, et võiksime bikiinides naist maalida, aga K teatas, et see maaliklass on selleks paraku üsna külm ja E jäi nõutuks.
Peale kohvikut siirdusime E-ga kahekesi Kunstikooli poole. Ühest kaltsupoest möödudes jäi meie pilk pidama aknale, kus istus pontsakas neegrinukk ja E vaimustus: „Ohh, palju see maksta võiks, seda oleks hea maalida…”. Poes selgus, et seda nukku ei müüdagi.
Maaliklassis jagas E meile posu ajakirju ja ütles, et võime sealt endale midagi valida ja seda maalida ja seda ei pea nii täpselt tegema… Ma mõtlesin küll oma kätt maalida, aga siiski sirvisin neid ajakirju muuseas. Ja ühel lehel oli punane RONG, vot selle ma teengi…
(siin on see RONGI pilt ) dsc00403.jpg
Read Full Post »
Tri-logia Paradiisist 
