Sirutasin hommikul varbaid voodis ja mõtlesin, et täna ma ikkagi linna ei sõida süüa ostma, vaid lähen Rohuküla kohvikusse. Eilsest oli küll veel spagette ja veisehakklihast, külmutatud juurviljadest ja toorjuustust kaste, aga leib ja piim olid otsas. Külmkapis oli veerand tükki kanasinki, aga selle broneerisin ka Kassile, kuna tema toidulaual olid ainult krõbinad alles ja Brunokoeral sama lugu – ka ainult krõbinad. Brunole mõtlesin jätta spagetid kastmega. Kui olin voodis igasugused plaanid ära mõelnud, tahtsin veel hüppenööriga paar raundi teha, et oleks mõnusam süüa, mida isu tahab. Mõtteid varjutas külla natuke kahtlus, kas kohvik ikkagi lahti on?
Hüppasin lõpuks voodist üles, panin hommikumantli selga ja lasin Bruno, hoides teda rihmast kinni, läbi ukseprao välja, et ta saaks suurema häda tehtud. Bruno liputas ainult saba ja ei kavatsenudki soristada. Tõmbasin ta tuppa tagasi ja nagunii oli plaan mul koer kaasa võtta.
Muusika saatel hüplesin nööriga, mis peksis aegajalt mu varbaid. Ärkamisest oli veel kangus sees. Kass ja Bruno hoidusid must eemale ja pilutasid silmi, justkui oleks mu hüppeid lugenud. Esimeste higitilkade voolamisest lõpetasin oma raundi ja läksin dušši alla.
Kreemitatud, kammitud ja riided seljas astusin Brunoga toast välja. Kotti panin veel ajalehe, et oleks mõnusam aega viita. Väljas puhus jäine tuul, päike paistis ja süda oli ärevil. Sadamahoone juurde jõudes, kiikasin läbi akna. Kohvikulett oli õnneks lahti. Et Bruno oleks kohvikus rahulikum, läksime veel muulile jalutama, aga neelud juba mul käisid. Ma püüdsin valmis mõelda, mida siis süüa: kas praadi või hoopis võileibu ja kas osta klaas piima kohvi kõrvale. Viimane kord polnud neil õiget piimaga kohvi pakkuda.
Meri oli päikese valguse käes lõputult erevalge ja taevas oli helesinine, mõned üksikud pilved olid õrnalt hõljumas. Ma tundsin korraga suurt rõõmu, nii praegusest kui peatselt saabuvast hetkest.
Sisenesin kohvikusse, pea oli kiirkõnnist mütsiall higiseks läinud. Kohvikus lõugas telekast vormel ja pehmel pingil losutas pikk, lodeva hoiakuga mees, vist kohvikupidaja, kes natuke ehmatas minu ilmumise peale ja kes oli ainuke ruumis viibivatest inimestest. Hetkeks muutus meel mõruks, aga ma olin voodis mõtteldes juba selliseks olukorraks valmistunud, sest tihti on selliseid kohviku olustikke, kus inimesi eriti ei käi. Suundusin asjaliku ilmega kohe menüütahvli juurde. Kohvikupidaja tõusis ja ilmus letitaha. Mõte pendeldas: äkki võtta hoopis pelmeene või pastat. Pastamoodi asja olin tegelikult juba eile söönud ja praegu näitab minu kell hommikust aega. Ma ei olnud veel viitsinud kella suveajale keerata. Märkasin letil hoopis võileibu. Tellisin siis ühe juustusaia, ühe heeringa võileiva, kohvi ja küsisin, kas piima on? Kohvikupidaja lausus vaevalise hingetõmbega, et küll leiab. Paistis, et tal oli raskusi hingamisega. Küsisin kohe, kas kaardiga maksta saab? Kohvikupidaja harutas juba juustusaia taltrikult kilet ümber ja teatas, et neil saab sulas. „Kas üldse ei saa kaardiga maksta?“ küsisin kohmetunult. „Järgmisest nädalast tuleb, “ vastas vabandava hoiakuga kohvikupidaja. Sobrasin kohe oma taskuid. Mul oli ainult taskus mõned eurosendid. Kortsutasin kulmu ja teatasin, et praegu jääb siis ära ja kohvikupidaja hakkas saiataldrikule kilet tagasi toppima. Pomisesin omaette ja lootsin, et äkki on siiski kodus linnaskäimise jopetaskutes veel sente.
Tuppa jõudes hakkasin kohe taskuid sobrama, ja ohh ime! Kasukataskus oli lausa peotäis euromünte ja -sente. Lugesin sealt homse bussiraha välja ja ülejääänud toppisin kodujope taskusse. Bruno juba kiunus, sest oli segane olukord – rihmaga toas, aga välja veel ei mindagi. Kiirel sammul ja Brunot rihmaga tirides kõmpisin tagasi sadamahoonesse.
Kohvikupidaja istus letitaga ja passis juba arvutit ning endiselt kostus telekast vormeli kummide vilinat. Tegin rõõmsa näo ette ja seletasin kohvikupidajale, et leidsin õnneks raha kodust ja et linna ei viitsi minna ja… kohvikupidaja ei tulnud mu vestlusega kaasa ja pooltuima kohmitsemisega hakkas mu tellimust täitma.
Tri-logia Paradiisist 