Elu ikka armastab narritada. Viskab sulle mõne vimka teele ja siis kihistab pihku naerda: „Noh, kas rabeled sellest olukorrast välja! Või. Annad alla!“
Otsustasin sõita Pärnusse, et oma lähedase sõbra käekäikku haiglasse minna kaema. Paar päeva juba helendas Facebookist sõbra pilt, üleval, paremas nurgas, sõnumiga, umbes nii: „Võta temaga ühendust, tervitada teda!“ Mind hakkas see kuidasgi rõhuma. Ma ei saa ju kuidagi teda tervitada, ei helistada, ei meili saata. Appikene küll. Ainuke viis oli, minna teda Pärnusse vaatama. Saatsin, hetke emotsioonil töölisti meili, et kas keegi läheb see nädal Pärnusse? Kohe tuli kiirelt ühelt kolleegilt vastus, et homme ta läheb. Ja siis läkski asjaajamiseks, et kas mind lubadakse, mis kell jne.
Kohale jõudes selgus, et ma lasin ennast valesse kohta viia. Kõik muu sai korraldatud aga väike dettail, nagu asukoht, jäi täpsustamata. Kui me rääkisime Pärnu Haiglast, siis ikka mõtlesin suurest Pärnu Haiglast. Infolauast teatati, et sellenimelist inimest siin küll ei ole. Helistasin sõbra emale ja selguski, et ta ei peagi siin olema, vaid kesklinnas, Sääse tn-l (sääskedega on veel omaette teema). Töökaaslene oli juba kesklinna ära sõitnud . Tagasi talle ka tahtnud helistada ja tüüdata edasi-tagasi sõidutamisega. Ilm oli ka jube palav. Sõbra ema soovitas takso võtta. Ma ei märganud seal ühtegi taksot, aga nägin eemalt bussipeatust ja seadsin sammud sinna. Nüüd tuli hakata sotsaliseeruma. Küsisn kahelt istuvalt tütarlapselt, millegipärast, esmalt, taskonumbrit. 1300, tuli kiire vastus. Noogutasin vastuse peale ja vaatasin bussipeatuse kaarti, millesse ma ei suutnud palavusest süveneda. Küsisin siis, mis kell buss tuleb ja kas Sääse tänavale ka saab. Buss pidi 5 minuti pärast tulema ja lähim peatus sellele tänavale oli Teatri peatus. Ootasin siis bussi ja leppisin teadmisega, et jõuan hiljem sinna.
Teatri peatusest mahaminnes, tekkis jälle segane ja tundmatu olukord. Ja lihtsam tundus taas sotsialiseeruda. Küsisin ühelt vanatädilt, et kuidas saada Sääse tänavale ja ta vastas venekeeles, et ei saa aru, mida ma räägin. Küsisin teiselt tädilt ja sain sama vastuse, venekeeles. Endal hakkas juba naljakas. Kõrvalt kuulis samal ajal minu ponnistusi pealt üks päevitunud, päikeseprillid ees, vanadaam ja teatas mulle naeratusega, et lähme koos sinna, nagunii läheb ta randa ja see jääb täpselt samasse suunda. Olin meeldivalt üllatunud ja läksimegi, koos. Rääkisin talle põgusalt, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kust ma üldse pärit olen. „Ooo, Haapsalust, seal on ka vist praegu suvitusrahvast liikumas!“ hüüatas ta ja vestlesime sellel ja ka muudel eluteemadel.
„Ma olen teile ütlemata tänulik, et Te mind juhatate ja koos minuga jalutate!“ jagasin oma rõõmu vanadaamile.
„Minul on ka väga tore Teiega jalutada ja kui ma Haapsallu tulen, siis võite mulle olla teejuht!“
Tri-logia Paradiisist 