MÄLETSEJAD

Hommikul Rohukülast Haapsallu sõites avanes kurvi juures  pilt rohtu söövast  punasest lehmast, kellel olid suured sarved  ja tema  taga seisis küürakas vanamemm, kepp käes.
Mäletan kuidas me õega väiksena istusime vanaema juures maal lehmakarjas ja lugesime maanteel mööduvaid autosid.  Lehmad olid küll ketis ja neid oli kaks, punane ja kirju lehm.  Mäletan veel ka seda, et punaste lehmade piim oli lahjem kui kirjude lehmade piim.  Ja ka seda, et lehmadel on pikad ripsmed ja nad pidevalt mäletsesid.

Read Full Post »

JÕUETUS

Eile oli nii külm ja tuuline, et rattasõidu asemel tuli bussiga koju  sõita.  Aga peale tööd oli veel bussini aega ja tekkis mõte minna lasteraamatukokku aega lugemisega parajaks tegema.

Vaevalt sain raamatukogu ukse enda järel kinni, kui üks raamatukogutädi kriiskas, fotoaparaat kõlkudes näpuotsas, et kas tulin üritusele?  Tegin suured silmad ja küsisin mühakalt, mis üritusele?  „Ervin Õunapuu on täna meil siin.  Ma kardan, et inimesi üldse ei tule.  Helistage kohe oma sõpradele ja kutsuge nemad ka siia,“  tuli hädasireen raamatukogutädilt.  Minusse valgus juusteotsest varvasteni meeletu kaastunne ja samas oli kuidagi kahju oma plaanidest loobuda;  tuli  kaminas ja võib-olla pintsel näpus.  Ühesõnaga, segadus.

 „Imelik, et  Mõttelaboris käib päris palju inimesi kuulamas ja isegi raha eest,“ püüdsin kuidagi osalemise asja arutleda.  „Jah, just raha eest. Inimesed tahavad millegipärast  neid pendliinimesi kuulata aga Ervin Õunapuu on ju nii andekas inimene, et  kuidagi kahju on raisku lasta, kui tuleb nii vähe inimesi. Ta isegi kutsus oma  sõbra kitarri mängima. Nii et mõelge!!!“ sain raamatukogutädilt valangu. Laiutasin käsi ja ohkasin. Võtsin Sirbi ja vajusin tugitooli ja jäin ootama edasist kulgu.  Ma ei osanud enam midagi otsustada. Inimesi hakkas voorima uksest sisse, põhiliselt memmed  ja taadid.  Lõpuks ilmus  raamatukogutädi uksele, pilgutas mulle silma ja viipas käega saali poole.  Tõusin püsti ja läksin.

Ma ei ole teadlikult ühtegi Ervin Õunapuu  raamatut  lugenud ega vaadanud  pilte aga  oma olemusega  ta mulle isegi  meeldis,  kuigi ta koguaeg korrutas kuidas ta ei oska esineda.  Ja ma olen temaga sama meelt, õigemini mõelnud seda, et kui su peas on mõni pilt (ehk maal) nii detailselt läbi kujutletud, siis tekib jõuetus seda realiseerida, sest see ei pruugi tulla üldsegi see maal,  mis su peas juba valmis on. Nii on vahel ka minuga.

Read Full Post »