Tahtsin sõita ümber Pärnu koju. Nägin Lihula poole suunavat silti ja hakkasin paremale näitavaid nooli jälgima ja keerasin. Demit – need nooled näitasid hoopiski puhke peatuskohta. Hetkel mõtlesin keerata kohe tagasi, aga siis otsustasin ikkagi enne kojusõitu veel sirutada. Parkisin auto ja lasin koera välja.
Tagurdasin autoga parklast väljasõidu poole ja korraga kuulsin imelikku naginat. Hüppasin autost välja ja vaatasin rehve – üks tagumine rehv oli täiesti tühi. Kerge sähvatus tabas rindu – ma ei teadnud, kas tänada Jumalat või kiruda ennast. Ärevus ja tuimsus ronisid korraga mööda kere, seirasin segase pilguga ümbrust. Eemal parkisid veel kaks autot. Kükitasin ja vahtisin seda rehvi, mis oli hetkel niisama tühi kui mu mõistus. Üks eemal olevatest autodest hakkas liikuma, tõusin püsti. Jeep jäi mu lähedal seisma. „Kas tõesti nägi ta mu auto tühja rehvi!!!“ mõtlesin. Autost väljus suur roosas pluusis mees. Liikusin kohe tema poole. Ta küsis vene keeles, kas ma tean kus asub rand.
„Ja ne snaju,“ vastasin ja tahtsin öelda vene keeles, et mu autol on rehv tühi, aga pähe kargas ainult inglise keeles sõna „empty“. Samal ajal aga osutasin sõrmega tema auto rehvi poole ja podisesin suust midagi väga segast, millest ma isegi aru ei saanud ja hakkasin liikuma oma auto suunas. Mees järgnes mulle, vaatas mu auto tühja rehvi ja seletas kiirelt vene keeles, et see tuleb ära vahetada ja pööras end kohe ringi, istus autosse ja sõitis ära. Tal oli autos veel kaks väikest tüdrukut. Olin hämmingus ja segaduses. Ka teine auto hakkas liikuma. Selles istus üks naisterahvas. Lasin sellel minna. Ju ei saa ka aidata, arvasin.
Passisin ümbrust edasi ja rahunesin.
„Kurat, ikka vedas mul, oleksin läinud hooga edasi ja oleks..!“ aga rohkem ei tahtnud edasi mõelda.
Natukese aja pärast keeras parklasse üks vana auto. Umbes sama vana kui minu auto, või veel vanem. Auto parkis eemale puude varju ja juhipoolne uks läks lahti. Passisin autot ja hakkasin vaikselt selle suunas liikuma – mis seal ikka, tuleb proovida abi küsida.
„Vabandage…,“ laususin ettevaatlukult
Autos istus prillid ees, vuntsidega keskealine mees. Ta ehmatas korra kohmetult ja kui ma olin öelnud, et mu autol on kumm vist tühi ja kas saaksite aidata, väljus ta autost. (Kuigi ma tean, et autol on rehvid, räägin ma alati automaatselt kummidest..) Märkasin, et mehe käed olid natuke õlised.
„See rehv on väga tühi!“ seletas mees rahulikult, „kas stange on olemas?“
„Jah,“ tuli mult kiirelt.
Sikutasin stanget pagasnikust. See oli eelmisest rehvivahetusest pandud töökojas kummipaelaga nii kinni, et ma ei saanud kuidagi hakkama ja kätes oli veel värin. Vuntsidega mees tuli appi.
„Ma oleks selle kummiga peaaegu Haapsalu sõitnud..“ püüdsin kuidagi juttu teha.
Vuntsidega mees muigas.
„Kaugele ma selle tagavarakummiga sõita saaksin?“ uurisin
„Siin lähedal on kindlasti autoremondi töökodasid, aga sellega sõidab ka Haapsalu ära!“ arutles vuntsidega mees ja vahetas stoilise rahuga rehvi.
Kui ta oli stange korralikult kokku pannud ulatasin talle pagasnikust KAKS ÕLUT. Vuntsidega mees algul kohkus ja tegi näo „mis te nüüd..“
„Tõesti, ma olen väga tänulik, süda siiamaani väriseb ja see oli suur abi..,“ põhjendasin oma kõigest kahte õlut.
„Nojah, kõike head teile!“ ütles vuntsidega mees ja ta hõredahambaline naeratus vajus kõrvuni.
Tri-logia Paradiisist 