HECTOR

Neljapäeval sai avalöögi Haapsalus Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival HÖFF. Ja heade tutvuste (tänu K-le) poolest õnnestus ka mul osaleda avamispäeval ja  muudel päevadel. Avastasin, et Jaapani õudukad on üsna  nauditavad friikifilmid. Eile siiski ei suutnud kõiki filme vaadata, põgenesin vahepeal Rohukülla ahju kütma ja  mere äärde jalutama.

M oli lahkelt nõus oma Audiga sõidutama Rohukülla ja nii käisime ka enne korra Topu sadamas. M laenas mulle oma vanad päikeseprillid. Ta oli need oma isale andnud, et varakevadel ereda päikesega lumi ei paneks kalal käies silmi liialt kissitama. Isa oli unustanud prillid Audisse. Sellised Eighties teemaga prillid, sest ma kaldun viimasel ajal kuulama selleaja stiilis muusikat.

Mere ääres  jalutades tulid, hoolimata väsinud ajust, sellised psaikod, eksistentsiaalsed mõtted pähe. Et, kas mitte meie ühiskonnal ei ole Oidipuse kompleks? Oleme oma saatusest teadlikud aga teeme kõik selle nimel, et põgeneda oma saatuse eest aga lõpuks saab saatus meid ikkagi kätte. Ja kas inimesed ei ole ka nagu üks evolutsiooni osa nagu dinosaurused? Ja kui me saavutaksime Maiade kõrgtsivilisatsiooni, kas siis hävime ja kuskil x kohas maakeral areneb uus eluvorm? Kaua planeet Maa tiirleb ümber Päikese? Hulluks võib nii minna, kui meri on nii võimas. Kella 22:00 ks tellisin M-i endale autoga järgi, et vaadata Jaapani filmi „Lihapallimasin„

HÖFF i esimese päeva filmiks oli Hispaania horror „Ajaroimad”,  kus mees nimega Hector jälitas enda mina, sest oli sattunud teadlase ajamasinasse ja püüdis oma mineviku kuritegusid olematuks teha. Ja täna saabus mulle elama kass. Kes on tulnud Tartust läbi Tallinna ja nüüd Rohukülas. K ema tõi, hulkus Tartus ja keegi ei reageerinud leiukuulutuse peale. Kass on sinakashall ja ma kutsun teda Hectoriks, sest see nimi lihtsalt sobib talle. Ja täna loobusin HÖFF –ist. M-i tellisin äsja endale kella 20:00 järgi, et elada kaasa A-le Superstaari saates.

Read Full Post »

SKISO,

süüa lõunasel kohvipausi ajal töökaaslase hapendatud seenesalatit. Pärast ei saa aru, miks muud sööki ei  mahu sisse, kohe on magu täis ja paha olla.  Ometigi oli mu rõõm suur kui E ja M tulid mulle Haapsalu külla, kes on vaid Hollandist 4 päeva Eestisse tulnud. Milline nende poolne austus.  Ja Fennu (koerake) oli ka kaasas, kes väärib lausa oma nime lahtikirjutamist. E- l oli vaja veel vaadata oma venna eest Haapsalu „suurtest kaubanduskettidest“  Naabrimutile  kingitust ja nii mõjutas ta mindki tegema ostusid, veel viimaste rahapaberite eest, enne palgapäeva. Ostsin endale valge meeste sooja maikasärgi, lühikeste varukatega.

Mu rõõm oli suur, kui E ja M ei teadnud „Black Books“ seriaalist midagi. Kohe ma tutvustasin seda osa, kus Manny tegi kanastriptiisi. Lugesin hiljuti “Muusast”, et tänapäeva külalisi lõbustatakse  YouTube-st  leitud ägedate videoklippidega ja külalised peavad viisaka osavõtlikega kaasa elama. „BB -d“  YouTube-st ei näidanud aga sama teeb enamvähem välja. Hahahaa. E lubas kohe kõik  Gilimore Girlsi osad kaasa tuua,  kui ta tuleb augustis mu juurde mõneks päevaks elama. Nii vahva. Aga E läheb aprilli keskel pikaks ajaks Kanadasse, et uurida sealsete noorte identiteeti ja veel midagi, mis mulle meelde ei jäänud. Kallistame ja veel viivitame natuke uksepeal lahkuminekut ja kohtume kindlasti 23. juunil Hamburgis.

Read Full Post »

MARU KEVAD

Ja see algas eile, kui M teatas msn-is kella 20:00 ajal mulle ja A-le: „Nii pange riidesse, ma võtan teid auto peale ja sõidame Nõvale!“ Pikka kobisemist ei olnud, haarasin mõttest kinni ja ajasin ka K ja E jalule. M võttis minu esimesena Rohukülast, K nelja Pizza tükiga ja A  Niinest peale. E –d püüdsime Kunstikooli ukse eest kätte saada,  teisel ringil õnnestus, sest E-d ma ei saanud kohe telefonile ja  M kartis seal ukse ees peatuda, kuna tal oli autokoolist meeles, et seal nagu peatuda ei tohiks.

Tibid peal ja sõit läks lahti. Enne oli vaja veel Statoilist bensiini võtta. Selgus, et M ei tea täpselt, kuidas võtta ja ma ka ning A ei olnud nõus küsima kuidas võtta. Mul ja M-l ei jäänud muud üle kui minna küsima, mõlematel jube häbi, aga mis teha, kui hädasti oli vaja. Ostsin ka Jogurtikomme. Leidsin peale Skypluss raadio ka jaama, mis mängis vanu klassiõhtute diskolaule. Sellepeale kiljatas M, et pole võimalik, mis lood.

Slowly, sest M- i Audil olid suvekummid all.
„Selline tunne on, et meie siin taga oleme nagu lapsed, kellel juba kodus olid pidshaamad seljas, et magama minna aga vanemad järsku topivad joped selga ja teatavad, lapsed, me sõidame nüüd Perakülla!“ kirjeldas K olukorda.
„Kas me ikka teame kuidas sinna Nõvale minna?“, tuli tagaistmelt aegajalt, nii ühelt kui teiselt, küsimusi.
„Ma ei tea, T käes on kaart!?“  tuli M- lt ebakindel vastus.
„Ma umbes tean, tuleb enne jõuda Linnamäele, sealt vasakule ja otse…“, püüdsin rahustada.
„Ah, nii tore on ikka, ma võin ka ära surra!“ teatas E lummaval häälel.
„Ma ka, vaadake, nii ilus tähine taevas!“ nõustusin E-ga ja surusin nina vastu auto aknaklaasi.
„Mis te selle all mõtlete?“ küsis A üllatunud häälega ja me ei osanud sellisele filosoofilisele küsimusele vastata.

Tee läks järjest talvisemaks ja auklikumaks. „Väga friiki, siin ei saa kuskilt tagasi ka keerata…kas see on seal kadakas?…nii suur?!“ kirjeldas vaatlev K.
„Issake, issake, seda Nõva ei tulegi! Kas siit tuleb ära keerata!?“  M-le puges paanika nahavahele.
„Mine aga edasi, küll see tuleb“, rahustasin järjekindlalt
30-40 km/h oli meil keskmine kiirus.

Lõpuks paistiski see koht, mida M juba mäletas. Puidust teerada mere äärde. Kappasime kiirel sammul ja M karjus, et me teda ka ikka järgi ootaks. Milline paksult tähine taevas, liivane rand ja loksuv meri. Mina ja E jooksime kohe natuke maad mööda mere äärt. „Suvel tuleme siia ratastega, eks, ja ostame mõnusalt alkoholi Linnamäe poest kaasa ja telgi peaks ka võtma kui juba siia tulla, ei ole mõttekas kohe tagasi minna“, ähkis joostes ja rõõmust erutunud E.

Tagasi, teel Haapsalu, pigistas M mu kätt: „Ma ei oska muudmoodi sinu poolt tulnud toetust tänada!“

Read Full Post »

TÄNA MÄNGIME RULLNOKSE

M tegi äsja autojuhiload ära ja sai isalt vana Audi. Ja täna peale „Eesti otsib Superstaari” saadet sõitsime, mina, A ja M  autoroolis, Statoili burksi ostma.
„Nii tibid, meil saab ees olem maru kevad”, teatas M peeretava näoga .
„Äge, Skyplussi raadio oled ka suutnud üles leida”, kommenteerisin irooniliselt.
„Muud ei võtnud see raadio välja, selle ma päeval valisin Mp3 –le lugusid, et autos kuulata”, vabandab M.
„Nii me ei leiagi Eesti Superstaari, kui Arturi poolt hääletatakse”, ei saa A veel Superstaari saatest üle.

Burks käes, sõidame Rohukülla.
„Ma saan aru, miks rullnoks ollakse, üsna tore ju. Nii palju siis intelligentsist…”, seletan, endal burksist kõht punnis ja skypluss üürgamas.
„Noo muidugi, lihtsaid rõõme tuleb ka vahel lubada, intelligentsus on meil ainult näiline olemus. Tegelikult tahame kõik olla rullnoksid, vahel!” avaldab M suure tõe, jehhuuu.

Read Full Post »

ÜKSKORD

Ühel esmaspäeval, kui K -ga kaupluses uitasime, teatasin, et tahan osta endale Arabella, mereröövli tütar DVD-d. Ja ostsin ka. Meelitasin K enda juurde Rohukülla filmi vaatama.

Küpsetasime vahukomme ahjus ja vaatasime Arabellat, kui K kilkas: „Näe, sina mehena!”

Read Full Post »

KALEVI ŠOKSI JA COCA COLAT EI SAANUDKI

Hoolimata, täna hommikusest hullust sõidust rattaga tööle ja mööda linna jooksmisest, et leida Ökokratti seminari tarbeks tühjale kaamerale laadimisjuhet, ujusin stiilselt kolmanda koha aga volikogu sekretär ei annudki, nagu eelmine kord, kalevi šokolaadi ja CocaColat. Ma olen üsna kurb. Ahahahahaaa.
Tegelikult on üsna hea meel, et võib lausa üksi pidutseda. Üks vahukoore kohv topelt Aramisiga. Muahh.

Read Full Post »

PIKK PÄEVATEE

Täna tõin tööl jalgratta garaažist päevavalgele ja kimasin lõunapausi ajal ujulasse. Homme toimub ujumisvõistlus. Läänemaa firmade/asutuste vaheline spordisari on käimas. Esindan koos T ja E-ga oma asutust. I-st kohta pole plaanis tuua aga stiilselt krooli tahaks ujuda küll.

Otsustasin ka õhtul jalgrattaga koju sõita mööda endist raudteetammi Rohukülla, mis on tehtud kergliiklusteeks. Peale tööpäeva lõppu sadas aga natuke lund ja vaatasin murelikult Katre poeaknast välja,kas ikka saab rattaga sõita, endal käes lauvärv ja K-l küünelakk ning E-l oli lausa kaks lauvärvi võtnud, sest need olid odavad. E sõnul on hea kui on olemas sellised asjad, saab kohe kasutada kui kuhugi tuleks ootamatult minna. Sain julgustust selliuste asjade omamiseks.

Ma olin teise poole tööpäevast nii elevil, et saan rattaga sõita mööda raudteed otse koju-kuulates muusikat kõrvaklappidest ja nii mediteerides sõita pikka sirget teed. Hoolimata hooti sadanud lumest alustasin rattaga sõitu. Tee oli üsna kehv, hüplik ja pikk aga  kõigest hoolimata oli omamoodi ka ilus-kitsed kalpsasid üle tee ja sõidutee tunneli lõpust avanes vaatepilt praamituledele ja helesinisele merele.

Read Full Post »

TULEVIK

Hommikul, kodu ees bussi astudes nägin ennast 30. aasta pärast. Pingil istus üks vanem naisterahvas, seljas fuksiaroosa jope ja suurest kotist vaatas uudishimulikult välja kääbuspuudel. Ükskord tööl pakkus üks töökaaslane oma sõbranna kahte kääbuspuudlit, kuna puudlite perenaine pidi Soome tööle minema ei saanud ta neid kaasa võtta. Ma korraks vaimustusin kahest kääbuspuudli võtmisest. Teades aga oma hulkumisi ja enda vabadust ei saanud ma seda endale siiski veel lubada. E ja K lohutasid mind, et nad võivad olla ise mu kaks kääbuspuudlit. Ja fuksia on mu viimaseaja lemmikvärv ja seda värvi tuleb see suvi ka enamus Haapsalu suvelilli- valge ja fuksiaroosa, haa.

Sõitsin bussiga linna, et kuulata väikeaia kujundamisest loengut, mille ma olin linnaelanikele korraldanud, kuid kehva reklaamiga olid kohal vähesed, võisid olla ka muud põhjused. Reedel sai E ja K-ga küll mööda linna flaiereid jagatud – vähemalt nimetasin ma seda perfoomansiks, et oma kunstiinimestest sõpru vähegi innustada.
Kuulates ja vaadates loenul ilusaid pilte meenus mulle, kuidas E kirjeldas oma ema unistust, kes pensionipõlves ostab kiiktooli ja heegeldab kiikudes pitslinikuid ning peab aeda, kasvatades aianurgas kanepit. Ma kujutan ette kuidas ma võiksin ka kiikuda kiiktoolis, seljataga kasvamas lopsakad kanepitaimed ja  päike soojalt paitamas juukseid – kanepikiust pidivat saama teha tugevat kangast, haa.

Lähitulevikus aga olen ma endale plaaninud istutada kadakatest heki ja tänane loeng andis sellele unistusele veel julgustust juurde, vohh.

Read Full Post »

HARJUTUSED SABAKONDILE

Täna andsin endale lubaduse, et lõhun iga päev (kui kodus olen) peale tööd tooreid männihalge ning kui ilmadki vähegi ilusad on. Start. Läks lahti. Põmm, põmm, põmm, põmm (nii kümme korda)…raksaki. Esimene halg purunes. Põmm, põmm, põmm (nii ka kümme või rohkem korda)…raksaki. Teine halg purunes. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm (vähemalt 20 korda)…halust sai peaegu lõõts aga ei raksatanud. Peanahk oli juba higine ja ka kõhulisaid said pingutust. Alutuseks on piisav.

Read Full Post »

SEE EI OLNUD TAVALINE KOLMAPÄEV

Minu kabinetti sisenes üks vanem meesterahvas ja küsis, kes teil Paralepametsa hooldab? Ta võtaks sealt mõned kuivanud puud maha. „See ju parkmets ja peaks seda hooldama…“, on ta teadliku seletusega. Meesterahvast seletas, et elab seal samas lähedal, kui mitu saagi tal on olemas ja tööl käia on ka mõttetu, palka ei maksta eriti aga sõimata saab alati.
„Kas te olete proovinud männikäbisid põletada ahjus?“ küsib ta ootamatult.
„Ei“, vastasin umbusklikult.
„Teate, kui hea on männikäbidega šašlõkki küpsetada, tuleb algul süütevedelikku panna, käbid hõõguvad nii hästi. Kuusekäbidest ei saa, need on liiga vaigused. Mul on üks „lollakas“ naabriks. Andsin talle karbi jäätist ja ta korjas mulle neli kotitäit männikäbisid. Talle jäätisest piisab ja hea tegevus ajaviiteks. Terve suve sain nii väljas sünnipäevasid ära peetud, grillides männikäbidega“, seletas see meesterahvas ja oleks veel tahtnud pikemalt jääda seletama. „Lähme vaatame reedel koos siis teiega neid kuivanuid puid“,  püüdsin vestlust kokku võtta.

Heliseb telefon. „Tere, tahaks rääkida sellise inimesega, kes tegeleb linna heakorraga?“ küsis vanem naisterahvas telefonil.
„Ja, mina olengi!“ vastasin.
„Küsin, kas linnas on koristajaid?“ lausus ta nähvaval toonil.
„Ja, on küll“, vastasin.
„Huvitav, kus nad siis koristavad teil, kosmoses või? Kas te ise teate kui räpane linn on? Lihtsalt kohutav!“  üürgas naisterahvas telefoni torust. 
Püüdsin siis seletada meie süsteemi linnas, et praegu talve hooaeg ja raha on nii ja nii palju aga järjest tehakse korda ja võib-olla tuleb veel lumi maha, kildu koristada tänavalt on natuke vara veel jne.
„Ma saan teist aru ka, aga kas te noor inimene teate, kui raske töö te olete endale valinud?“  valgustas naisterahvas mind.
„Jah, tean küll“, olin kindla vastusega.
„Te olete nii rahulik inimene, ma mõistan teid“, lausus naisterahvas leebema tooniga.
„Ma ei saa aru mis ilmakord praegu küll on. Kujutage ette, Puiatu kooli ei ole juba 40 aastat remonditud ja nii siis kasvatame enda tulevast põlve. Häbi! Kassidele ja koertele ehitatakse küll euroremondiga varjupaike ja enda järglased jäetakse unarusse. Ma võtaksin kaks sõrme paljaks ja läheksin riigikokku ja torkaksin kõikidele silma…“,  teatas naisterahvas.

PS Halleluuja, elagu lihtsad inimesed!

Read Full Post »