NÜÜD VAJAB MU ARMASTUST…

Read Full Post »

ESIMESED

Täna võtsin oma peenralt esimesed redised.

Read Full Post »

TÄNA, AASTA TAGASI…

olime töökaaslastest väikesese seltskonnaga, peale tööd, ühel kolleegil kodus ja pidasime tema sünnipäeva ja laual oli kanepiviin, mida jõin ainult mina natuke ja kaks meeskolleegi. Peale seda kõndisin üksi kergel sammul Mulla tn-lt Surnuaia tn-t kaudu Linnavalitsuse maja poole, mille ees oli mu ratas lukus. Pea tahtis õhku tõusta ja rind lõhkeda ja ilm oli eriliselt soe.

Linnavaltsuse ees pidin tõdema, et mul pole rattaluku võtit. Muigasin omaette, et pole võimalik. Elu toob pidevalt väljakutseid. Läksin LV taha oleva maja juurde, kus õues parajasti oli üks mees. Rääkisin oma murest, kuidas ratas on lukus ja võtit pole. Mees võttis selle peale kirve ja ühe rauast kangimoodi jublaka kaasa (täna tööl, sama kolleegi sünnipäevalaua juures meenutades sama päeva, aasta tagasi, rääkisin, et viilis lukku…sisuliselt vahet ju pole). Seisin kirvega taguva rattalukku ja higistava mehe kõrval ja püüdsin osavõtlikult jutuga toeks olla. See polnud talle kerge ülesanne ja aegajalt tegi see mulle nalja – olla Linnavalitsuse maja ees ja muukida südamerahuga rattalukku ja mitte keegi ei tee märkamagi. Umbes 20 minuti pärast oli lukk pooleks. Tänasin ja sõitsin püüdlikult rattaga koju.

Kodus olles tegin ühe inimese msni akna lahti ja kirjutasin kuidas ma ikka teda armastan. Aga mingil kummalisel moel helistas mulle M Haapsalust ja keelas seda traktaati saatmast, et ma võin pärast seda kahetseda. Ma ei saatnudki ja täna tuli mulle elama kaks kassipoega. M Haapsalust ei kiidaks kassivõttu üldse heaks ja M Tallinnast vist on ka üsna kuri, et minusuguse inimene võtab kassi, kes on juba ühe kassiga hooletult käitunud. Praegu nad magavad mu padjal.

Read Full Post »

MIS VÕIB JUHTUDA, KUI PARADIISIST VÄLJUDA!?

Saabusin 30. aprilli õhtul kell 21:30 Riiast Tallinnasse. Käisin Riias biojäätmete konverentsil ja pildistasin Riia linna haljastust.

Järgmine plaan oli osta sünnipäevakingitus. Mul on traditsiooniks saanud 1. mail külastada Jõelähtmes Siilikeste pere ja kõige väiksemal liikmel oli sünnipäev. Sain kohe Estonia eest nr 54 bussi peale, mis viis Sikupilli, olin üsna õnnelik ja sularaha oli ka täpselt pileti jaoks.

Valisin kingitust kui telefon helises ja mobiiliaku sai tühjaks. Pidime L –ga kokku leppima kuidas ja millega saan ma Jõelähtmesse. Sattusin ärevusse ja kiirustasin infolauda. Küsisin võimalust elektripistikut saada, et oma mobiili laadida. „Meil ei ole võimalik, minge Ülemistesse, võib-olla seal on!?“ vastas ebavleva häälega naisterahvas infoletist. Seisin hämmeldunud näoga leti ees ja tundsin nagu kaltsakas. Omas suures uskumatus küsisin veel turvamehelt, kes oli veel resuluutsem oma EI vastuses. Ma olin segaduses ja emotsionaalselt endast väljas. „Kas ma olen neile mingi närtsakas?“

Kiirel sammul väljusin ostukeskusest ja püüdsin mõelda uut väljapääsu, sest kindel plaan oli L kätte saada. Võib-olla saan M juures mobiili laadida. Poolel teel Tartu mnt trammipeatuse poole minnes, avastasin.  Ohhsaperse, mul ei ole sularaha, et osta trammipiletit ja Sikupilli ei olnud ma enam nõus tagasi minema, et ennast järjekordselt alandada. Lootsin, et nii hilja vast enam piletikontrolli ei ole ja saan raha mujalt välja võtta.

Sain sõita ühe peatuse edasi kui tramm seiskus ja peale tuli piletikontroll. Süda tardus hetkeks ja ma tundsin, et tehke minuga mida tahate. Vastasin kohe, et mul ei ole piletit ja astusin järjekordse kaabaka tundega trammist maha. Mikrobussis küsiti rahulikult, miks siis piletit ei ole? Rääkisin, et tulin Riiast. Sularaha ei ole ja tahtsin minna Viru Keskusesse, et automaadist raha võtta. Suutsin ma kuidagi emotsionaalsest pingest hoolimata adekvaatselt põhjendada. Kirjutasin sama selgituse oma kaitseks ka väärteoprotokolli ja 30. mail pean minema Viru Väljak 4/6 kohale, kus saan teada kas maksan trahvi või ei. Piletikontroll lubas lahkelt mul trammiga edasi sõita, kui nad järgmise trammi on kinni pidanud.

Võtsin automaadis sularaha ja ootasin Mere pst –l trammi, et sõita Balti jaama, lootuses, et äkki M on kodus ja laseb mu korraks sisse. Jõudsin M ukse taha, lasi paarkorda kella, keegi ei vastanud. Kõndisin suure kaarega ümber maja, et äkki aknast toatuli põleb, ei põlenud Ja kes see ikka kella 23 ajal vastaks, kui on teada, et kedagi pole oodata. Jah-nutt kippus kurku ja kujutasin vaimusilmas ette end Balti jaamas asotsiaalina.

Käratasin mõttes oma soigumise peale: „Võta ennast kokku, jobu!!!“ Läksin Balti jaamas 24 h lahtiolevasse kohvikusse. Proovisin veel haleda näoga küsida elektrit mobiililaadimiseks. Venerahvusest teenindaja hakkas kohe mulle sahtlist laadijat otsima, aga kõrvalt tõlkis inimene, et tal on olemas laadija, tahab ainult elektrit. Müüja näitas mulle koha, kus saab laadija seina panna.

Istusin käsi põsakil laua taga ja laual oli tänutundega ostetud täidetud singijuustu pannkook ja mahl. Teiselpool lauda maas oli kuivanud okse ja kõrval lauas seletas üks mees, õllekann ees, kui hea on olla vaene, saab vabalt aega raisata ja öösel rahulikult magada.

Read Full Post »