Kunagi oli Haapsalus selline EKT käng: Elis, Katti ja mina. Meid ühendas vist kirg kunsti vastu. Oli õhtuid kus me võisime tunde rääkida mõnest kunstnikust, kunstinäitustest või performancest. Tihti meie sundimatus õhkonnas tekkis ka fantaasiajutte, mis jäidki ainult meie kõrvadele. Eelmine nädal oli peaaegu sama olukord.
Istusime Elisega tema uhiuue arvutiga kohvikus ja püüdsime Kattiga läbi Google + video saada ühendust, et tänada Kattit meile saadetud postkaartide eest. Katti elab juba mõnda aega Taanis ja õpib kunsti ja vahel käib paar korda Haapsalus.
Väikese sebimisega saimegi ühenduse Taani. Katti küll kurtis, et ta ei ole suurepärase näoga. Lohutasime, et õnneks on valgus tagant ja me ei näe nii detailselt. Meil Elisega olid pokaalid kartulisalatiga ees.
„Ooo, ma tahan ka kartulisalatit saada, teil tundub seal nii tore olevat!“ hüüatas Katti
„Novot, me elame Haapsalus ja siin ongi väga tore!“ seletasin.
Meie mõnusa jutuajamise peale aga teatan:
„Ostsin allahinnatud heeringafilee ja sellel oli mädahais juures kui avasin!“
„Triin, appiiii, me sööme praegu ja sa ikka suudad…!“
„Ma lihtsalt jagan oma kogemust…!“
„Aga teate, ma käisin ühte performance vaatamas!“ hakkas Katti rääkima „Seal ruumis oli väike hütt ja sinna läks üks alasti mees, tegi häda ja päras püherdas kogu alakehaga seal sees. Algul ei saanud arugi, et mis hais see oli, sest sellises ruumis nagu ei oota seda kohe, et võiks olla sitahais. Algul olin ma veits pahane, et kasutatakse 60 nd performance stiili: ekskremendiga igalt poolt määrimist, aga kui hiljem oma grupikaaslastega arutasime, kas keegi julgeks teiste eest teha häda ja kumba siis.. Ja kuigi see võis tobe olla, suutis vaatajates tekitada mingi emotsiooni…“
Analüüsisime veel omavahel seda perfomance ja keegi enam toll hetkel ei mäletanud, et alguse sai see mädanenud heeringast, aga kartulisalat sai sellegipoolest söödud.
Tri-logia Paradiisist 