Oli reede öö ja tahtsime Tallinna kesklinnast, sünnipäevapeolt taksoga koju saada. Taksot tellida ei olnudki teab mis lihtne!
Helistasime teadaolevad taksonumbrid läbi ja kõik andsid kinnist tooni ja nii seisime kojuminevate sünnipäeva peolistega koridoris ja valisime üksteise võidu takso numbreid. Ühed peolised loobusid takso tellimsest ja leidsid, et neil ei ole ka pikk maa jala koju minna. Minul ja Elenil oli vaja aga Viimsisse saada ja Nukitsal Lasnamäele. Oleks suvi olnud, oleksime hakanud mööda mere äärt vantsima, olime seda ennegi teinud, aga on talv ja on külm. Küsisime oma allaandnud võitluskaaslastelt veel lisaks taksonumbreid, olime viimati kaua aega tagasi sõitnud taksoga Tallinnas. Ja on ikka igasuguste nimedega taksofirmasid: Kiisu Takso, Eesti Takso, Saksa Takso, Sõbra Takso, jne. Jagasime omavahel numbrid ära ja helistasime. Imekombel õnnestus Elenil saada ühendust ühe taksofirmaga ja minutiga pidime jõudma Roosikrantsist Inglise Kolledži ette. Pool joostes kontsadel, kihutasime jäisel kõnniteel, et mitte jääda ilma sellestki taksost.
„Kuhu te soovite? “ küsis taksojuht. „ Linnamäele ja Viimsisse siis!“ vastasime läbisegi.
„Siis oleksite pidanud teisel pool teed seisma!“ seletas taksojuht , pedagoogilisel alatoonil. Ja nagu õpilastena, tuli meilt kiire vabandus, et alles jõudsime.
„ Jobu, kas sa ei näe, et siin on kaks rida?!!!“ vehkis taksojuht käega üle minu, kõrval sõitva taksojuhi suunas. Selline emotsionaalne žest tegi meid ärevaks. Selline käitumine oleks loomulik olnud kuskil Aasia riigis võib-olla Lõuna – Euroopaski, aga siin Eestis tekitab see ainult kahtlust taksojuhi normaalsuses, et äkki on mingi pervert. Et ärevat olukorda leevendada, hakkasime omavahel arutama sünnipäevapeost. Taksojuht küsis vahepeal, mis kaudu Linnamäele, kas kanalist või keerata vasakule?
Taksos olev atmosfäär muutus natuke rahulikumaks. Taksojuht kuulas isegi normaalset raadiot ja keeras isegi hea rokiloo puhul volüümi juurde. Nukits juhatas aegajalt teed ja taksojuht viis ta lausa lumevallist lahtikaevatud raja juurde, et ei peaks üle valli ronima. Edasi seletas Elen, kuidas sealt otse saaks Viimsisse. Taksojuhile jäi algul arusaamatuks, kuhu ta täpselt meid viima peab. Elen seletas siis uuesti ja taksojuht ütles sõbralikult, et see on juba mehejutt. Ja nii edasi naljatledes arutasime näiteks, kuidas meestel on seistes lihtsam lasta kui naistel – tuleb ainult märg näpp üles tõsta ja vaadata, kust poolt tuul puhub. Selline sõbralikkus andis julgust küsida, et kas viimasel ajal ongi keeruline saada taksot Tallinnas?
„ No jah, linnavalitus soosib nüüd paari taksofirmat ja neile püütakse anda enamus kohti linnas. Käiakse koos saunas ja teised firmad puksitakse ebaõiglaselt välja. Ma ei lähe ju üksi kuhugi sellest rääkima …!“ ja nii seletas taksojuht meile taksojuhtide elust Tallinnas.
Tri-logia Paradiisist 