Tõmbasin selga pika keskkooli lõpukleidi ja läksin Haapsalu kultuurimajja Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistama. Mõtlesin, et vahel võib ju olla natuke teistmoodi naiselik.
Kontsertkava oli emotsionaalne ja lõpuks pani südame värisema küll kui kaks imeväikest tüdrukut, kes äsja on rääkima õppinud, laulsid suured mikrofonid käes „…palju õnne, kallis Eesti …“ sünnipäevalaulu.
Pärast kontserdi sai klaase Läänemaa pealikega kokku löödud ja pidevalt naeratades õnnitleda vastutulevaid inimesi. Neid oli tohutult palju – silmamunad läksid punaseks. „Triin, kas sa oled juba nii purjus?“ tehti mu silmade üle nalja. Aga mingist joomisest mul ei saanud juttugi olla – tahtsin öösel sõita autoga koju.
Suurest inimsummast leidsin lõpuks ka omi inimesi. Vaatasime üksteist ja tegime riietuse üle nalja: „Kas see on sul kaltsukast ostetud kleit, oot, ema kleit äkki…? Sul on ka ilus kleit!“ Ja lõpuks panime oma riietusele koondnimetuse – vanaemakleidid.
Teiste poolt pika utsitamisega sain lõpuks ka tantsuplatsile ja Elvise lugu pani kleidiäärt kergitama küll, palav hakkas ka. „ Nüüd tuleb minna noori vaatama?“ teatasin tantsu eufoorias. Ma mõtlesin selle all küll „Lemoni“ klubi, aga teised tirisid sinna noorte poiste bändi ette kepsutama – noh miks ka mitte.
Peale kultuurimaja läksime siis Lemonisse. Lemon oli paksult noori täis ja raju tümps. Osade sõbrannade mehed arvasid, et siia nad küll mingil juhul ei jää. Kauplesime, et paarkümmend minutit tantsime ja lähme ära – mehed hoidsid mantleid ja meie naised siis viskasime „vanaemakleitides“ tukka ja vibutasime täiel jõul käsi.. Mulle tegi nalja mõte, et ma võiksin nendele noortele olla vabalt füüsikaõpetaja, aga tantsin siin Lemonis oma maani kleidis rajumalt kui need väänlevad teismelised.
Lemoni lärmis tekkis ikkagi idee minna edasi Aafrika pubisse, et äkki on rahulikum ja saab enne kojuminekut mõned õlled juua ja juttu ajada. Aafrika pubi oli hoopis teistkanti ooper – teismelised, keskealised naised, vanad ja 90 -ndate eesti popp ja „Meie mees“. Ostsin ühe alkoholivaba õlle ja istusime suure laua äärde istuma. Sellel õllel oli kahtlane maik juures. Jõllitasin teises lauas olevaid keskealisi naisi, kes siidriklaas ees vibutasid jalgu muusikarütmis ja mingi tülpimus hiilis mulle sisse. Lauakaaslased ei paistnud ka eriti rõõmsad ja seda enam kui rääkisime, et meiesugustele, vanaemakleitides ei ole vist Haapsalu ööelus enam kohta .
Tri-logia Paradiisist 