Pildistasin täna keskkonnajaamu – fikseerisin olukorda enne uuele hooldajale üleandmist. Kui olin jõudnud Metsa-Jalaka keskkonnajaama juurde nägin eemalt autost kahte meest toimetamas kellegi toodud kottide kallal, mis loomulikult ei kuulunud sinna. Ühel mehel oli lausa helkurvest seljas. Need mehed polnud ka kindasti meie hooldusfirma mehed- nad olid seal žiguliiga. Istusin niikaua autos ja jälgisin tegevust. Tundsin nagu oleks kehastunud antropoloogiks, kes jälgib oma hõimukaaslasi.
Ühtäkki tõmbas üks meestest välja mingusuguse lepatriinu mustriga lastemänguasjade jaoks mõeldud riidest ümmarguse korvi, mille saab ka kokku suruda. Uurisid seda korvi ja avasid žiguli pagasniku. Paistis, et seal korvis oli veel midagi sees ja sõitsid minema. Väljusin autost ja kehastusin tagasi ametnikuks. Minu seljataga hoovis olid millegipärast palju inimesi. Selline tunne tekkis nagu ootaksid nad piimaautot. Ma polnud vist ainuke, kes jälgis jaamas toimuvat olukorda – kuulsin kuidas nad omavahel kommenteerisid: tuuakse siia ka igasugust prahti…
Manasin asjaliku näo ette ja tegin mõned pildid sündmuskohast.
Tagasi autojuurde minnes, tuli vastu rullaatoriga (selline tõugatav riistapuu, millel on rattad all kui kepiga enam liikuda ei jaksa) vanaproua. Rullaatori küljes rippus pakendeid täis kilekott. Vanaproua hakkas pakendeid ükshaaval konteinerisse panema. Silmasin vanaprouat, ohkasin vaikselt ja istusin autosse.
Natuke maad sõites näen Metsa tänaval seda sama keskkonnajaama juures seinud žiguliid parkimas tee ääres ja neid samu mehi – nad ulatasid parasjagu seda sama, lepatriinukorvi ühele isaga jalutavale poisile – poisil oli üllatusest naerul suu. Mehed kadusid kiirelt autosse ja sõitsid mu ees minema. Olin vist sattunud elu tuiksoonele.
Tri-logia Paradiisist 