AITA JA KITSED

27.06.2010

Jalutasime Aitaga, Hugo vankris, endist raudteed mööda  Esna mõisa suunas  ja vaatasime taimi.  Aita püüdis leida pehmet madarat. Ta oli kusagilt lugenud, et pehmes madaras on olemas ensüüm, mis kalgendab piima, millest on võimalik juustu teha, kitse juustu. Aita käis kevadel koos perega Rootsist kitsi ostmas;  29 kitsetalle ja kaks sikku. Sikkudel on isegi ametlikud,  paberil nimed; Black Zabat ja Jäätee (rootsikeeles peaks kõlama see Garde). Kitsetalled on  praegu 6 kuused.
Kunagi ammu, kui Aitaga Tallinna prügilas sõbraks saime (sorteerisime seal projekti raames Tallinna elanike jäätmeid, umbes 30 eri liiki), rääkisin talle, kuidas ma kunagi võtan kitse ja lähen metsa elama.  Nüüd elab Aita Esnas ja peab kitsi.
Hele päev, hele päev
Kuum päike, külm tuul,
Kuum päike, pilv, külm tuul.
Tegime Aitale alevis
kitsesõime.
Hea, kui tööjuures on ka silmarõõmu.
                             Tõnu Õnnepalu (Esnast)

AKTIIVSE KODANIKUNA OLEMINE

On jaanipäev. Lesin oma aias, kõrge heina sees. Loen ja võtan päikest. Õde helistas vaheapeal ja me rääkisime kuidagi pikalt ja toredalt. Siis mõtlesin helistada Annele, et küsida, mis teevad. Grillisid Vatlas kala ja tulevad õhtul mu juurest läbi. Ja siis tahtsin juba helistada ka Elenile Hollandisse, et lihtsalt küsida, mis ta praegu teeb seal.

„Ooo, Mutikeee,“ võtab Elen rõõmsal häälel vastu.
„Mutikeee, tahtsin teada lihtsalt, et mis teed?“  olen rõõmus, et helistasin.
„Tööl olen, kas tead, siin Hollandis ei peeta üldse eestlaste pühast päevast lugu…,“ teeb Elen nalja.
„Kas sa siis kirjutad mingit artiklitt jälle?“ uurin asja.
„Jah, kusjuures, aktiivse kodaniku olemise kohta, ma ei tea kuidas seda eesti keelde paremini tõlkida oleks…!“ seletab Elen.
„Assoo, tahaks küsida, et kas siis on vaja olla aktiivne kodanik?“ püüan kuidagi, pool naljatoonil, teemat kriitika alla seada. Tekkis kohe trotslik suhtumine aktiivse kodaniku osas.
„No küsi siis, kas on vaja!?“  lõõbib Elen, talle omase naljaga vastu. Naerame.

„Küsin, kas on vaja olla aktiivne kodanik?“   formuleerin oma küsimust uuesti.

„Aktiivne kodanik ei tähenda olla ainult poliitisiliselt aktiivne vaid see näitab hoolivust oma ümbritseva suhtes; kaaslase,perekonna, kogukonna ehk üldiselt ümbritseva keskkonna vastu. Aktiivse kodanikuna olemine ei ole peale 18 aastasaseks saamist, vaid see on oluline ka teisemelise eas, kus on kujunemas põhilisemad identiteedi jooned. Kodaniku areng toimub Erik Eriksoni järgi astmete kaupa. Meie sinuga oleme „noor täiskasvanu“ etapis (19-40 aastani). Kus põhikonflikt on intiimsus versus isolatsioon. Selle faasi üks eesmärke on suhteid luua. Kui inimesed on edukad teistega suhete loomisel, siis tulenevad sealt eluetapist tugevad suhted. Kui ei ole edukas, siis on oht jääda üksikuks ja isoleerituks. Ja see võib järgmistes etappides, näiteks „vanuri faasis“ põhjustada meeleheidet ja kibestumist…“ seletab Elen õhinal.

Ja nii me vestlesime veel pikalt sellel teemal ja pikkisime  seda lõbusa huumoriga oma elu tegemiste sekka.
„Oi, mul vist läheb kõne kalliks,“ kukkus mu ajju ebameeldiv reaalsus.
„Ooo, kle, mul tuli meelde, et on olemas Skype to go. Sa peaksid selle endale seadistama, see tuleks odavam, siis saame suhet tugevana hoida,“  leidis Elen aktiivselt lahenduse.

PUHKAMA

Ladusime Maritiga Selverist otstetud toitu külmkappi. Olin tulnud Maritile külla Tartusse, nii läbiminnes.

„Triin, kuidas sul homme plaanid on?“ küsis Marit ostukilekotti kokku kägardades.

„Mingiaeg peaks bussiga Tallinnasse sõitma, “ vastasin ja vaatasin hajevil pilgul Maritile otsa.

„Aaah, mingi aeg!“ kriiskas Marit. „No mis sa arvad, noh kui sul midagi selle vastu ei ole, siis läheks homme hommikul rullitama ja siis kinno „Seks ja linna“ vaatama ja siis võibolla Pill (Pille) tuleks pärast ka meiega korra välja, puhkama oma ajusid Lev Tolstoist ja tema interdistsiplinaarusest. Mul ei ole siin ühtegi sellist sõbrannat kellga minna „Seks ja linna“ vaatama ja siis kuulsin, et sa tuled siia. Ja mis on täpselt just õige aeg, et sina, ja Tartus, ja siis koos lähme …“ puristas Marit mulle võimalikult kiiresti, kuniks tal jätkus veel õhku kopsudest.

 „Jepijeee“ hüüatasin sumbuval häälel ja tõstsin püüdlikult käsi, mis oli ilmselge läbikukkumine ja mille peale Mariti hoog rauges. Aga ma olin segaduses, sest see ettepanek oli ühtaegu nii võimas ja ägedalt absurdne, mina ja „ Seks ja linna“ vaatama. Mina, kellele meeldivad Jim Jarmuschi, David Lynchi filmid. Aga just uudishimu ja pulli pärast lähekski seda komejanti vaatama. Puhkus ju. Teisalt tuli mulle kohe meelde, et peaksin olema Haapsalus kella 20 ajal, kus on ka üks tore üritus. Ühtaegu oli mus nii tohutut rõõmu ja ka kurbust.

„Ei no, me ei pea seda tegema, kui sa ei taha,“ vabandas Marit oma impulsiivset ettepanekut.

„Ei, ei, ei, ikka teeme! Vaatame netist, mis kell see seanss algab ja siis äkki ikka jõuab. Ma tahaks väga seda koos sinuga teha,“ segasin kohe Mariti jutuvahele.

„Vaatame siis,“ laususime juskui ühest suust. Võtsime õlled ja läksime jalkat vaatama.

Hommikul oli selge pilt, et jõuame minna rullitama, kinno ja mina bussi peale. Pilli (Pillet) küll seekord ei näegi. Krõbistasime köögis tasakesi oma hommikusööki, sest Mariti kaasüürnik magas veel. Kristoferil oli eile mingi lõpupidu ja jumal teab, mis kellaajal ta koju laekus. Ka mina ei kuulnud millal ta jõudis, sest nii hea uni oli kuidagi seal põrandal magades. Marit arvas, et need paksud punased kardinad hoiavad hästi pimedust. Tõesti oli rammestav uni, sest maal, vanemate juures olid mu magamistoa aknad itta ja varakult oli jube valge ja siis need sääsed. Juba varahommikul olid nad platsis, pinisemas kõrva. Mõistmatu, kuidas nad suutsid läbi kinnise akna sisse ronida. Väsitav oli see küll.

Kõrvaltoas helises Kristoferil telefon ja mõne ajapärast ilmus ta padjanäoga kööki ja teatas, et talle helistas solfetsoõpetaja ja tahab 20 minuti pärast kokku saada, et siis saab ta eksami ära teha. Õpetaja tulevat lausa Kristoferile koju järgi. Uskumatu, tegime mõlemad Maritiga suured silmad.

„Kas te ei tea, mis pohmaka vastu aitab?“ küsis Kristofer ja läks dušši alla. Hämmastusin taas Tartu elu üle.

Siis helises minu telefon. Helistas nö see bultooserimees, kes Haapsalus Vasikaholmi rannas organiseeris liivalükkamist. Teatas, et sai raha ilusti kätte ja ega ei ole linnas kaebusi olnud ja soovis kena jaanipäeva.

„Kas tohib küsida, on ka keegi olemas, kellaga minna sõnajalaõit otsima,“ küsis veel bultooserimees viisaka ettevaatlikusega. Sellistel puhkudel ei tea kas valetada või veiderdada.

„Nii ja naa,“ veiderdasin.

„Noh eks need asjad on omamoodi keerulised,“ seletas bultooserimees ja soovis veel kord kõike paremat mulle ja lõpetasime kõne.

Kukkusime Maritiga jutuhoogu ja õnneks Marit märkas lõpuks kella. Mul oli veel mure, kas me tuleme pärast uisku ka tagasi Ilmatari, sest selliste rulluisuriietega ma ei kavatse kohe kindlasti kinno minna. Mariti arvates ei oleks jõudnud tagasi ja pealegi arvas ta, et kui ma tahan olla nii suur reisija, siis sobivad ka vetsud riiete vahetuseks. Nagu Euroopas hääletades. Sellega oli asi otsustatud.

Panin ärevalt Tartu Laululava kõrval rulluisulaentusmajas uiske jalga. Esimest korda elus hakkasin ma rulluisutama. Uisud jalas veeresime ja kohe kallakust alla. Hoog kasvas päris suureks ja kõhedus puges veits kõhtu aga kuidagi jäin püsti. Ei osanud kohe veel karta. All olles jõudis küll natuke kohale, et üsna ohtlikult oleks võinud kukkuda. Marit hakkas sellepeale ennast kiruma, et ehmatas mind kohe esimese korraga ära. Oleks pidanud ikkagi all uisud jalga panema. Minul oli aga jätkuvalt suur elevus sees ja ei lasknud end sellest väga häirida. Saimegi rajale ja esimesest tõukest sain aru, kui äge on ikka rullitada. Natukese maad edasi tuli rajal kalle, ja see oli alles kalle. Mu hoog läks kohe nii suureks, et hakkasingi pisut kartma. Kaldusin vaikselt tee äärde, kõrvale multsiribale. Mu käed põrkusid esimesena multsipurul ja jalad järgi.

„Oi, oi. Õnneks maandusite pehmelt!!!“ hüüatas üks mees mööda sõites. Õnneks läks küll ja siis ma otsustasin, et sõidan ainult tasasel rajal.Et harjutan. Ikkagi esimene kord. Aga Maritile ütlesin, et nüüd ma tahan endale rulluiske. Selle jutupeale tõi Marit mu maapeale: „Kas sul on reisivõlad ära makstud?“ Tõsi, natuke on veel maksta küll.

„Siis peaksin kitarri müüki panema!“ teatasin kohe. See variant sobis Maritile paremini, sest ta oli kursis minu kitarriõpingutega. Kitarr seisab nagu postament nurgas. Saigi pooletunnine sõit läbi ja siis tekkis arusaamatus. Sest. Mina kujutasin ette, et vahetan riided kino vetsus aga Marit olevat mulle rääkinud rullikalaenutuse vetsust. Ja üldse arvas Marit, et keegi ei näe ju mu lahedaid õmmeldud pükse seal pimedas saalis. Selle diskussiooni peale kulus aeg. Ma tegin veel nalja oma siniste prillide üle, et need on nagu antinarkari prillid, sest osades vetsudes on ju sinine valgus, et ei saaks süstida veeni. Ja läbi prillide paistab ka kõik siin sinine, noh nagu mõnedes vetsudes Euroopas, kiirteede ääres. Hakkasin siis lõpuks riideid vahetame. Lahkusime käbekiirel sammul, kuna Maritil tekkis kartus, kas jõuame õigel ajal kinno.

Vehkisime mööda Emajõe äärt, Supilinna küljealt kesklinna poole. Ees, kõnnitee ääres, valmistusid poisikesed kala õngitsema, õngeritv ulatus neil pooleldi kõnniteele.

 „Ohh“ hüüatasin korraga. Mu kampsun oli möödudes takerdunud poiste õnge tamiili. Poisid muutusid kohe ärevaks, sest äkki ma tõmban neil tamiili kakti aga õnneks suutsime kiiresti kampsuni vabastada.

„Uskumatu, Triin, sinuga ikka juhtub kohe,“ kriiskas Marit naerda.

 „Kui on võimalus, siis ma kasutan ka selle ära,“ õigustasin oma komejanti ja naersin ise ka südamest ja andsime jalgadele valu, sest kuklas oli teadmine, et võime hiljaks jääda. Mul oli veel see reisikott ka tilbendamas.

 „Kas ma saan kuidagi aidata seda kotti sul tassida?“ pakkus Marit abi.

„Ei, igaüks peab ise oma koormat kandma,“ teatasin oma pühaliku elutõe ja lisasin hoogu.

 „Mulle tundub, et me ei jõua siiski,“ vaatas Marit murelikult kella.

„Jõuame küll. Usu. Seal on veel pikalt seda reklaami. Me peame jõudma,“ olin vankumatu kindlusega.

 Õigepea paistiski Tasku. Pooljoostes sisenesime uksest, siis tuli sõita veel üles ühe eskalaatoriga ja siis teise eskalaatoriga. Marit vuhises must juba eespool ja hõikas kassasse, et kas saab veel pileteid. Saime. Jõudsime veel osta suure pepsi ja popkorne. Täpselt jõudsime enne ukse sulgemist saali. Leidsime omad kohad ja vajusime hingeldades, higimullid laubal, pehmetele toolidele.

„Viska viis!!!“ lõi Marit käega plaksu mu kottitassimiset kangestunud käelabale. Olime ülimalt rahul endaga.

 „Seks ja linn“ tegelased olid sõitnud Lähis-Itta Abu Dhabi linna puhkama. Istustuvad kohvikus ja Charlotte kirjutab sms-e oma mehele. Carrie pilk jääb pidama kõrvallauas istuvatele moslemi naistele. Carlotte kurdab samal ajal, et ei ole saanud mehelt ühtegi sms-i tagasi ja kas üldse need sms-d jõuavad kohale.

„Sa oled 1400 km eemal kodust ja sa muretsed oma sms-de pärast ja ei näegi kuidas kõrval lauas üks mosleminaine sööb, loor ees, friikartuleid,“ lausub hämmeldnud pilgul Carrie Charlottele.

RANNAS

Käisin siis ka lõunaajal rannas buldooseri poolt lükatud liival päevitamas. Ujuma veel ei julend minna, 16 kraadi ja külm tuul.  Lugesin siis ja pildistasin lepatriinut ja oma varju.

BULDOOSER

Täna on ametlik randade avamispäev ja punased lipud lehvivad. Ja mõned kiired tööd on veel rannas pooleni, näiteks Haapsalu Vasikaholmi rannas.  Sest, eile toodi sinna mõned koormad liiva. Kimasin ka ise rattaga kähku kohapeale asja juhendama. Mõtelge, mina ja kuus liivakallurit. Vehkisin kätega siis dirigeerida kuhu hunnikud kallata. Samas jõudsin tõdemusele, et oleks vaja tegelikult liivast läbikasvanud rohi eemaldada.  Selle jutupeale kallurite ülemus kohe pakkus, et ta võib buldooseriga korda lükata. Küsisin, kui kallis see tuleb? „Ei maksa see palju midagi. Ma olen juba vana mees, ei ole mulle enam nii palju raha vaja. See buldooser on  mind pikalt teeninud,“ seletas ta. Sattusin buldooserist vaimustusse ja leppisime kokku, et homme kui buldooser tuleb, siis nad enne ei alusta kui ma tulen ja näitan kuidas teha. 
Buldooser tuli ja poole töö pealt läks katki (pildil) ja juhatajal tuli meelde, et Wiedemanni koolilastel tuleb täna siin rannas tutipidu. Ju nad siis koos buldooseriga pidasid rannas pidu.

MÄLETSEJAD

Hommikul Rohukülast Haapsallu sõites avanes kurvi juures  pilt rohtu söövast  punasest lehmast, kellel olid suured sarved  ja tema  taga seisis küürakas vanamemm, kepp käes.
Mäletan kuidas me õega väiksena istusime vanaema juures maal lehmakarjas ja lugesime maanteel mööduvaid autosid.  Lehmad olid küll ketis ja neid oli kaks, punane ja kirju lehm.  Mäletan veel ka seda, et punaste lehmade piim oli lahjem kui kirjude lehmade piim.  Ja ka seda, et lehmadel on pikad ripsmed ja nad pidevalt mäletsesid.

JÕUETUS

Eile oli nii külm ja tuuline, et rattasõidu asemel tuli bussiga koju  sõita.  Aga peale tööd oli veel bussini aega ja tekkis mõte minna lasteraamatukokku aega lugemisega parajaks tegema.

Vaevalt sain raamatukogu ukse enda järel kinni, kui üks raamatukogutädi kriiskas, fotoaparaat kõlkudes näpuotsas, et kas tulin üritusele?  Tegin suured silmad ja küsisin mühakalt, mis üritusele?  „Ervin Õunapuu on täna meil siin.  Ma kardan, et inimesi üldse ei tule.  Helistage kohe oma sõpradele ja kutsuge nemad ka siia,“  tuli hädasireen raamatukogutädilt.  Minusse valgus juusteotsest varvasteni meeletu kaastunne ja samas oli kuidagi kahju oma plaanidest loobuda;  tuli  kaminas ja võib-olla pintsel näpus.  Ühesõnaga, segadus.

 „Imelik, et  Mõttelaboris käib päris palju inimesi kuulamas ja isegi raha eest,“ püüdsin kuidagi osalemise asja arutleda.  „Jah, just raha eest. Inimesed tahavad millegipärast  neid pendliinimesi kuulata aga Ervin Õunapuu on ju nii andekas inimene, et  kuidagi kahju on raisku lasta, kui tuleb nii vähe inimesi. Ta isegi kutsus oma  sõbra kitarri mängima. Nii et mõelge!!!“ sain raamatukogutädilt valangu. Laiutasin käsi ja ohkasin. Võtsin Sirbi ja vajusin tugitooli ja jäin ootama edasist kulgu.  Ma ei osanud enam midagi otsustada. Inimesi hakkas voorima uksest sisse, põhiliselt memmed  ja taadid.  Lõpuks ilmus  raamatukogutädi uksele, pilgutas mulle silma ja viipas käega saali poole.  Tõusin püsti ja läksin.

Ma ei ole teadlikult ühtegi Ervin Õunapuu  raamatut  lugenud ega vaadanud  pilte aga  oma olemusega  ta mulle isegi  meeldis,  kuigi ta koguaeg korrutas kuidas ta ei oska esineda.  Ja ma olen temaga sama meelt, õigemini mõelnud seda, et kui su peas on mõni pilt (ehk maal) nii detailselt läbi kujutletud, siis tekib jõuetus seda realiseerida, sest see ei pruugi tulla üldsegi see maal,  mis su peas juba valmis on. Nii on vahel ka minuga.

SUUND

„Ei, ma siiski vist ei lähe Rohukülla“ otsustasin oma hajevil mõttekäigus. Natukese ajapärast kui olin oma uitavais mõtteis, vaatasin töö lauatagant aknast välja ja otsustasin siiski, et käin Rohukülas ära, vaja prügi ikkagi Jäätmejaama viia. Nii laisk ei saa ka nüüd olla. Tõrelesin ennast mõtteis. Võtsin auto ja sõitsin Rohuküla suunas. Enne Haapsalu linna silti hääletas väike poiss. Ja ma ei jõudnud pikalt arutleda, kas peatada või mitte, kui juba lükkasin suunatule sisse ja peatasin auto ning väike poiss istus tahaistmele. Ja väljas sadas vihma, see võis isegi olla lörts.
„Kuhu sa soovid minna?“ keerasin pea küsivalt üle õla väikese poisi suunas. Väikesel poisil olid huuled sinised ja mu peast käis läbi mõte, kas tal on huuled külmast või kommisöömisest sinised!?
„Ma tahan minna P…, sealt teeotsast… kust  Haapsalu paekivi silt“ kuulsin katkendlikult poisi vastust ja aimasin ainult, mis teeotsa ta silmas peab.
„Kas see teeots?“ küsisin igaksjuhuks üle vasakut kätt läheneva teeotsa osas.
„Jah!“ vastas poiss ja ma keerasin vasakule. See tee ei länud Rohukülla vaid hoopis vastassuunda, kuhugu P… kohta. Lükkasin kojamehed kiiremale režiimile, väljas sadu tugevnes.
„Ütle, kui ma pean kuskile keerama?“ vaatasin üle õla  väikesele poisile otsa ja ta hakkas püüdlikult käega suunda näitama. „Varsti tuleb keerata selles suunas, sinna on 2 km-t“ seletas väike poiss.
„Paremale siis jah!“ täpsustasin tema, ikka veel õhus olevat, käeviibet ja sõitsime vaikides edasi.
„Ühe puumaja juurde…“, arutles väike poiss ja mina vaatasin uuesti üle õla ta siniseid huuli haledalt ning ei osanud endale selgeks teha, kas need on tõesti külmast või pulgakommist. Ja vaikides sõitsime edasi.
„See teeots siin“ teatas väike poiss mõneaja pärast. Puumajani oli sellest teeotsast umbes kümme meetrit.
„Ma lasen su siis siin teeotsas maha!“ laususin ja väike poiss noogutas nõustuvalt pead.
„Head aega“ ütles väike poiss selge häälega ja väljus autost.
„Head aega“ vastasin ja vaatasin uuesti üle õla.
 Väike poiss lehvitas mulle väljast ja ma lehvitasin vastu. Tundsin end nagu ema, kes on oma lapse kuhugi viinud ja keerasin auto tagasi Rohuküla suunale.

VIIBIS

See nädal sõidan hommikuti bussiga tööle, sest naabrimees on Võrus. Seisan sadama bussipeatuses kuulates iPod -ist muusikat ja buss seisab ka ilma bussijuhita. Täna tuleb taas vananaiste suvi ja meri on taevasinine. Vaatan mobiilist kella ja see on juba bussiväljumisest üks minut möödas.

 

Ümber maja nurga tuleb kiirustades ja vabandava näoga bussijuht, käes on tal fotoaparaat. Bussiust avades seletab ta ühele mehele, et käis pildistamas päikese tõusu.

KATTI PALVEL, HAVI KÄSUL

Viimati maalitud