Püüdsin ühel soojal suveõhtul vikatiga heina niita. Mõtlesin, et mis see siis mul ära teha ei ole, ikkagi maatõugu tüdruk. Vikat oli nüri ja selle tarvis olin toonud lausa luisu Vigalast, Anne ema käest laenuks. Heinateoni läks veel mõned head päevad aega. Mõned muud toimetused võtsid aja. Aga ühel õhtul jõudis lõpuks tegu kätte. Võtsin siis vikati, tööfotoka, luisu ja läksin niitma. Niitmisest kujunes välja nagu „Seanaha“ perfoomans/häppening. Elevus oli algul suur ja esmalt oli kohe vaja sündmust jäädvustada (foto). Vikatit luisates, püüdsin jäljendada nagu vanaisa vikatit luiskamas. Minumeelest peaaegu isegi õnnestu see tunne tabada. Ja nii ma siis luiskasin ja niitsin ühe vaalu, siis jälle luiskasin…poole teo pealt jaks rauges puitunud heinast. Järgmisel päeval telllisin trimmerimehed.
ja nagu me kõik teame ühte vanasõna Rohuküla kandist – tellid trimmerimehed, floksid läinud.