SUUND

„Ei, ma siiski vist ei lähe Rohukülla“ otsustasin oma hajevil mõttekäigus. Natukese ajapärast kui olin oma uitavais mõtteis, vaatasin töö lauatagant aknast välja ja otsustasin siiski, et käin Rohukülas ära, vaja prügi ikkagi Jäätmejaama viia. Nii laisk ei saa ka nüüd olla. Tõrelesin ennast mõtteis. Võtsin auto ja sõitsin Rohuküla suunas. Enne Haapsalu linna silti hääletas väike poiss. Ja ma ei jõudnud pikalt arutleda, kas peatada või mitte, kui juba lükkasin suunatule sisse ja peatasin auto ning väike poiss istus tahaistmele. Ja väljas sadas vihma, see võis isegi olla lörts.
„Kuhu sa soovid minna?“ keerasin pea küsivalt üle õla väikese poisi suunas. Väikesel poisil olid huuled sinised ja mu peast käis läbi mõte, kas tal on huuled külmast või kommisöömisest sinised!?
„Ma tahan minna P…, sealt teeotsast… kust  Haapsalu paekivi silt“ kuulsin katkendlikult poisi vastust ja aimasin ainult, mis teeotsa ta silmas peab.
„Kas see teeots?“ küsisin igaksjuhuks üle vasakut kätt läheneva teeotsa osas.
„Jah!“ vastas poiss ja ma keerasin vasakule. See tee ei länud Rohukülla vaid hoopis vastassuunda, kuhugu P… kohta. Lükkasin kojamehed kiiremale režiimile, väljas sadu tugevnes.
„Ütle, kui ma pean kuskile keerama?“ vaatasin üle õla  väikesele poisile otsa ja ta hakkas püüdlikult käega suunda näitama. „Varsti tuleb keerata selles suunas, sinna on 2 km-t“ seletas väike poiss.
„Paremale siis jah!“ täpsustasin tema, ikka veel õhus olevat, käeviibet ja sõitsime vaikides edasi.
„Ühe puumaja juurde…“, arutles väike poiss ja mina vaatasin uuesti üle õla ta siniseid huuli haledalt ning ei osanud endale selgeks teha, kas need on tõesti külmast või pulgakommist. Ja vaikides sõitsime edasi.
„See teeots siin“ teatas väike poiss mõneaja pärast. Puumajani oli sellest teeotsast umbes kümme meetrit.
„Ma lasen su siis siin teeotsas maha!“ laususin ja väike poiss noogutas nõustuvalt pead.
„Head aega“ ütles väike poiss selge häälega ja väljus autost.
„Head aega“ vastasin ja vaatasin uuesti üle õla.
 Väike poiss lehvitas mulle väljast ja ma lehvitasin vastu. Tundsin end nagu ema, kes on oma lapse kuhugi viinud ja keerasin auto tagasi Rohuküla suunale.

VIIBIS

See nädal sõidan hommikuti bussiga tööle, sest naabrimees on Võrus. Seisan sadama bussipeatuses kuulates iPod -ist muusikat ja buss seisab ka ilma bussijuhita. Täna tuleb taas vananaiste suvi ja meri on taevasinine. Vaatan mobiilist kella ja see on juba bussiväljumisest üks minut möödas.

 

Ümber maja nurga tuleb kiirustades ja vabandava näoga bussijuht, käes on tal fotoaparaat. Bussiust avades seletab ta ühele mehele, et käis pildistamas päikese tõusu.

KATTI PALVEL, HAVI KÄSUL

Viimati maalitud

NÜÜD VAJAB MU ARMASTUST…

ESIMESED

Täna võtsin oma peenralt esimesed redised.

TÄNA, AASTA TAGASI…

olime töökaaslastest väikesese seltskonnaga, peale tööd, ühel kolleegil kodus ja pidasime tema sünnipäeva ja laual oli kanepiviin, mida jõin ainult mina natuke ja kaks meeskolleegi. Peale seda kõndisin üksi kergel sammul Mulla tn-lt Surnuaia tn-t kaudu Linnavalitsuse maja poole, mille ees oli mu ratas lukus. Pea tahtis õhku tõusta ja rind lõhkeda ja ilm oli eriliselt soe.

Linnavaltsuse ees pidin tõdema, et mul pole rattaluku võtit. Muigasin omaette, et pole võimalik. Elu toob pidevalt väljakutseid. Läksin LV taha oleva maja juurde, kus õues parajasti oli üks mees. Rääkisin oma murest, kuidas ratas on lukus ja võtit pole. Mees võttis selle peale kirve ja ühe rauast kangimoodi jublaka kaasa (täna tööl, sama kolleegi sünnipäevalaua juures meenutades sama päeva, aasta tagasi, rääkisin, et viilis lukku…sisuliselt vahet ju pole). Seisin kirvega taguva rattalukku ja higistava mehe kõrval ja püüdsin osavõtlikult jutuga toeks olla. See polnud talle kerge ülesanne ja aegajalt tegi see mulle nalja – olla Linnavalitsuse maja ees ja muukida südamerahuga rattalukku ja mitte keegi ei tee märkamagi. Umbes 20 minuti pärast oli lukk pooleks. Tänasin ja sõitsin püüdlikult rattaga koju.

Kodus olles tegin ühe inimese msni akna lahti ja kirjutasin kuidas ma ikka teda armastan. Aga mingil kummalisel moel helistas mulle M Haapsalust ja keelas seda traktaati saatmast, et ma võin pärast seda kahetseda. Ma ei saatnudki ja täna tuli mulle elama kaks kassipoega. M Haapsalust ei kiidaks kassivõttu üldse heaks ja M Tallinnast vist on ka üsna kuri, et minusuguse inimene võtab kassi, kes on juba ühe kassiga hooletult käitunud. Praegu nad magavad mu padjal.

MIS VÕIB JUHTUDA, KUI PARADIISIST VÄLJUDA!?

Saabusin 30. aprilli õhtul kell 21:30 Riiast Tallinnasse. Käisin Riias biojäätmete konverentsil ja pildistasin Riia linna haljastust.

Järgmine plaan oli osta sünnipäevakingitus. Mul on traditsiooniks saanud 1. mail külastada Jõelähtmes Siilikeste pere ja kõige väiksemal liikmel oli sünnipäev. Sain kohe Estonia eest nr 54 bussi peale, mis viis Sikupilli, olin üsna õnnelik ja sularaha oli ka täpselt pileti jaoks.

Valisin kingitust kui telefon helises ja mobiiliaku sai tühjaks. Pidime L –ga kokku leppima kuidas ja millega saan ma Jõelähtmesse. Sattusin ärevusse ja kiirustasin infolauda. Küsisin võimalust elektripistikut saada, et oma mobiili laadida. „Meil ei ole võimalik, minge Ülemistesse, võib-olla seal on!?“ vastas ebavleva häälega naisterahvas infoletist. Seisin hämmeldunud näoga leti ees ja tundsin nagu kaltsakas. Omas suures uskumatus küsisin veel turvamehelt, kes oli veel resuluutsem oma EI vastuses. Ma olin segaduses ja emotsionaalselt endast väljas. „Kas ma olen neile mingi närtsakas?“

Kiirel sammul väljusin ostukeskusest ja püüdsin mõelda uut väljapääsu, sest kindel plaan oli L kätte saada. Võib-olla saan M juures mobiili laadida. Poolel teel Tartu mnt trammipeatuse poole minnes, avastasin.  Ohhsaperse, mul ei ole sularaha, et osta trammipiletit ja Sikupilli ei olnud ma enam nõus tagasi minema, et ennast järjekordselt alandada. Lootsin, et nii hilja vast enam piletikontrolli ei ole ja saan raha mujalt välja võtta.

Sain sõita ühe peatuse edasi kui tramm seiskus ja peale tuli piletikontroll. Süda tardus hetkeks ja ma tundsin, et tehke minuga mida tahate. Vastasin kohe, et mul ei ole piletit ja astusin järjekordse kaabaka tundega trammist maha. Mikrobussis küsiti rahulikult, miks siis piletit ei ole? Rääkisin, et tulin Riiast. Sularaha ei ole ja tahtsin minna Viru Keskusesse, et automaadist raha võtta. Suutsin ma kuidagi emotsionaalsest pingest hoolimata adekvaatselt põhjendada. Kirjutasin sama selgituse oma kaitseks ka väärteoprotokolli ja 30. mail pean minema Viru Väljak 4/6 kohale, kus saan teada kas maksan trahvi või ei. Piletikontroll lubas lahkelt mul trammiga edasi sõita, kui nad järgmise trammi on kinni pidanud.

Võtsin automaadis sularaha ja ootasin Mere pst –l trammi, et sõita Balti jaama, lootuses, et äkki M on kodus ja laseb mu korraks sisse. Jõudsin M ukse taha, lasi paarkorda kella, keegi ei vastanud. Kõndisin suure kaarega ümber maja, et äkki aknast toatuli põleb, ei põlenud Ja kes see ikka kella 23 ajal vastaks, kui on teada, et kedagi pole oodata. Jah-nutt kippus kurku ja kujutasin vaimusilmas ette end Balti jaamas asotsiaalina.

Käratasin mõttes oma soigumise peale: „Võta ennast kokku, jobu!!!“ Läksin Balti jaamas 24 h lahtiolevasse kohvikusse. Proovisin veel haleda näoga küsida elektrit mobiililaadimiseks. Venerahvusest teenindaja hakkas kohe mulle sahtlist laadijat otsima, aga kõrvalt tõlkis inimene, et tal on olemas laadija, tahab ainult elektrit. Müüja näitas mulle koha, kus saab laadija seina panna.

Istusin käsi põsakil laua taga ja laual oli tänutundega ostetud täidetud singijuustu pannkook ja mahl. Teiselpool lauda maas oli kuivanud okse ja kõrval lauas seletas üks mees, õllekann ees, kui hea on olla vaene, saab vabalt aega raisata ja öösel rahulikult magada.

KUMMALISED ASJAD TOIMUVAD HAAPSALUS

Haapsalus on lisaks suurele kevadkoristusele toimunud kummalisi asju. Esiteks lämbus 4 aastane laps pesumasinas ja keegi ei oska seda seletada. Teiseks tõmbab umbes 40 aastates olev pervert 14 aastase rulluiskudega tüdruku Aafrika rannas kõrkjatesse. Mõnede arvates võis  tüdruk provotseerida kuigi ta on juriidiliselt alaealine. Siin võib vaielda ja õiget seletust pole. Ja kolmandaks helistas mulle vanemkonstaabel ja teatas, kui ma olin parasjagu imetlemas Vanal kalmistul siniliiliate merd kääbastel ja vareste kraaksumist, et Tallinna mnt sissesõidul on elupuud vaasidest ära varastatud. Ainult kolmandale oli adekvaatne seletus olemas. Haljastuse hooldaja oli need lihtsalt teise vaasi ümber istutanud. Ja kas te teate, et Päevalehes oli uudis, et Haapsalu on teisel kohal linnadest kui parima elamisega linnadest, kuna seal on nii haljas.

 

PUUMASIN

Tänapäeval ikka leiutatakse igasugu imemasinaid. Ka mina olen ostnud isa õhutusul puumasina. Isal arvas, et ma käigu parem ujumas, kui vaevan end puulõhkumisega. Isal hakkas must hale kui ma ükskord talle rääkisin ilmekalt oma  puulõhkumisest. Puumasin põhimõtteliselt lõhub ise puud, tuleb vaid halg panna masina peale ja  nuppu vajutada. Imeasi töötab loomulikult siis kui on elekter.

Ootasin kannatlikult õe saabumist ja kes loeks selle masina juhise läbi ja paneks ta tööle. Mul on väike umbusk masinate suhtes, et nad alati purunevad mu käeall. Ja parem on lasta uurida enne kellegil teisel, kes on sellega rohkem kodus.

Eile hommikul küsisin naabrimehelt pikendusjuhtme ja õde oli ka inglise keelse juhendi läbi lugenud, eesti keelset ei olnud. Kui puumasin oli ühendatud vooluvõrku, vajutas õde rohelist nuppu ja kui sõrme ära võttis nupult, jäi puumasin seisma. Vajutas ja vajutas aga sisse nupp ei jäänud. Siis vajutas hüdrosilindri kangi ja see läks pooleks. Raudkang oli lihtsalt pihus. Siis vajutas veel nuppu ja puumasin ei teinud enam häält. Mina olin kõrval juba üsna nutuses meeleolus ja helistasin isale ja teatasin, et see puumasin ei tööta, kang on pooleks ja  kõik on pahasti. Isa ei uskunud, sest kõik kiitsid seda masinat ja pole ikka võimalik, et kang läks pooleks. Võibolla ma olin suutnud seda masinat tassides millegi vastu põrutada…

Järsku saabus õele, ei tea kust, teadmine, et ühe käega tuleb nuppu hoida ja teisega kangi, siis ei saa sõrmi kuhugi vahele jätta. Ja juhises oli ka, et ühele inimesele. Õde kahtlustas, et võibolla see masin lõi elektri kilbist välja. Kontrollisin ja nii oligi.

Mina vajutasin nuppu ja õde surus jalaga poolikut kangi ja nii me lõhkusime puid. Lihtne!

MEMO

Kallid blogilugejad, vabandan, et ei ole juba pikemat aega kirjutanud oma elust.
Olen vahepeal käinud Hiina restoranis Talinas. Õppisin jälle pulkadega sööma. Hiinatoitu peab ikkagi pulkadega sööma, kohe on teine tera.

Olen mänginud koos M-ga Vanalinnas kloune. Tuut ja Piip. Mina olin Tuut. Ma tuututasin keset tänavat kõhutuult ja naersin lakkamatult. Ma ise arvan, et see oli tingitud restoranis joodud viimasest tilgast jasmiini teest, mis oli üsna kangeks tõmmanud. Samal ajal toimus minu Rohuküla korteris Viive (Kreisiraadio paroodiast) sünnipäev- E ja K olid põhikülalised.

Üldiselt olen hõivatud tööga. Paigutan linnas lillevaase nagu malenuppe. Kahjuks ma ei oska malet mängida aga imetlen maletajaid. Püüan lahendada sitalugusid. Ma kuidagi ei oska teha veenvat ettekirjutust hullule, et ta ei tohi sittuda oma amortiseerunud välipeldikus.

Eile oli K-ga eesmärk saada kiiresti rahast lagedaks. Eesmärgi saavutamiseks olid vajalikud ressursid kohvikute näol olemas. Ja täna hommikul tuli tõdeda, et kui eile sai veini, pizzat ja seltskonda, siis ei kuule üldse K telefoni poole 7 –st äratust. Ärgata oma sisetundest kell 7 ja eeldada, et nüüd peaks kohe helisema oma telefonis äratus. Vaadates oma mobiili oli see 6. Seinakell näitas 7. Seinakell oli õige. „Äratus“, ütlesin ja kummardusin K poole.

Ja ma olen jätkuvalt maakas. Kohtlen kasse nagu tavalised maainimesed. Lasin ükspäev jälle Hectori välja ja tagasi pole ta veel tulnud.

Olen vahepeal osadest juustest vabanenud ja ostsin puulõhkumismasina.  Ootan õde külla, kes on sündinud mehhaaniku geenidega.