KAKS ÕLUT

Tahtsin sõita ümber  Pärnu koju. Nägin Lihula poole suunavat silti ja hakkasin paremale näitavaid nooli jälgima ja keerasin.  Demit – need nooled näitasid hoopiski puhke peatuskohta.  Hetkel mõtlesin keerata kohe tagasi, aga siis otsustasin ikkagi enne kojusõitu veel sirutada. Parkisin auto ja lasin koera välja.
Tagurdasin  autoga parklast väljasõidu poole ja korraga kuulsin imelikku naginat. Hüppasin autost välja ja vaatasin rehve – üks tagumine rehv oli täiesti tühi. Kerge sähvatus tabas rindu – ma ei teadnud, kas tänada Jumalat või kiruda ennast. Ärevus ja tuimsus ronisid korraga mööda kere, seirasin segase pilguga ümbrust. Eemal parkisid veel kaks autot. Kükitasin ja vahtisin seda rehvi, mis oli hetkel  niisama tühi kui mu mõistus. Üks eemal olevatest autodest hakkas liikuma, tõusin püsti.  Jeep jäi mu lähedal seisma. „Kas tõesti nägi ta mu auto tühja rehvi!!!“ mõtlesin.  Autost väljus suur roosas pluusis mees. Liikusin kohe tema poole.  Ta küsis vene keeles, kas ma tean kus asub rand.
„Ja ne snaju,“ vastasin ja tahtsin öelda vene keeles, et mu autol on rehv tühi, aga pähe kargas ainult inglise keeles  sõna „empty“. Samal ajal aga osutasin sõrmega tema auto rehvi poole ja podisesin suust midagi väga segast, millest ma isegi aru ei saanud ja hakkasin liikuma oma auto suunas. Mees järgnes mulle, vaatas mu auto tühja rehvi ja seletas kiirelt vene keeles, et see tuleb ära vahetada ja pööras end kohe ringi, istus autosse ja sõitis ära. Tal oli autos veel kaks väikest tüdrukut. Olin hämmingus ja segaduses. Ka teine auto hakkas liikuma. Selles istus üks naisterahvas. Lasin sellel minna. Ju ei saa ka aidata, arvasin.
Passisin ümbrust edasi ja rahunesin.
„Kurat, ikka vedas mul, oleksin läinud hooga edasi ja oleks..!“ aga rohkem ei tahtnud edasi mõelda.
Natukese aja pärast keeras parklasse üks vana auto. Umbes sama vana kui minu auto, või veel vanem. Auto parkis eemale puude varju ja juhipoolne uks läks lahti. Passisin autot ja hakkasin vaikselt selle suunas liikuma – mis seal ikka, tuleb proovida abi küsida.
„Vabandage…,“ laususin ettevaatlukult
Autos istus prillid ees, vuntsidega keskealine mees. Ta ehmatas korra kohmetult ja kui ma olin öelnud, et mu autol on kumm vist tühi ja kas saaksite aidata, väljus ta autost. (Kuigi ma tean, et autol on rehvid, räägin ma alati automaatselt kummidest..) Märkasin, et mehe käed olid natuke õlised.
„See rehv on väga tühi!“  seletas mees rahulikult, „kas stange on olemas?“
„Jah,“ tuli mult kiirelt.
Sikutasin stanget pagasnikust. See oli eelmisest rehvivahetusest pandud töökojas kummipaelaga nii kinni, et ma ei saanud kuidagi hakkama ja kätes oli veel värin.  Vuntsidega mees tuli appi.
„Ma oleks selle kummiga peaaegu Haapsalu sõitnud..“ püüdsin kuidagi juttu teha.
Vuntsidega mees muigas.
„Kaugele ma selle tagavarakummiga sõita saaksin?“ uurisin
„Siin lähedal on kindlasti autoremondi töökodasid, aga sellega sõidab ka Haapsalu ära!“ arutles vuntsidega mees ja vahetas stoilise rahuga rehvi.

Kui ta oli stange korralikult kokku pannud ulatasin talle pagasnikust KAKS ÕLUT.  Vuntsidega mees algul kohkus ja tegi näo „mis te nüüd..“
„Tõesti, ma olen väga tänulik,  süda siiamaani väriseb ja see oli suur abi..,“ põhjendasin oma kõigest kahte õlut.
„Nojah, kõike head teile!“  ütles  vuntsidega mees ja ta hõredahambaline naeratus vajus kõrvuni.

Kartulisalat ja mädanenud heeringas

Kunagi oli Haapsalus selline EKT käng: Elis, Katti ja mina. Meid ühendas vist kirg kunsti vastu. Oli õhtuid kus me võisime tunde rääkida mõnest  kunstnikust, kunstinäitustest või performancest. Tihti meie sundimatus õhkonnas tekkis ka fantaasiajutte, mis jäidki ainult meie kõrvadele. Eelmine nädal oli peaaegu sama olukord.

Istusime Elisega tema uhiuue arvutiga kohvikus ja püüdsime Kattiga läbi Google +  video saada ühendust, et tänada Kattit meile saadetud postkaartide eest. Katti elab juba mõnda aega Taanis ja õpib kunsti ja vahel käib paar korda Haapsalus.

Väikese sebimisega saimegi ühenduse Taani. Katti küll kurtis, et ta ei ole suurepärase näoga. Lohutasime, et õnneks on valgus tagant ja me ei näe nii detailselt. Meil Elisega olid pokaalid kartulisalatiga ees.

„Ooo, ma tahan ka kartulisalatit saada, teil tundub seal nii tore olevat!“ hüüatas Katti

„Novot, me elame Haapsalus ja siin ongi väga tore!“  seletasin.

Meie mõnusa jutuajamise peale aga teatan:

„Ostsin allahinnatud heeringafilee ja sellel oli mädahais juures kui avasin!“

„Triin, appiiii, me sööme praegu ja sa ikka suudad…!“

„Ma lihtsalt jagan oma kogemust…!“

„Aga teate, ma käisin ühte performance vaatamas!“ hakkas Katti rääkima „Seal ruumis oli väike hütt ja sinna läks üks alasti mees, tegi häda ja päras püherdas kogu alakehaga seal sees. Algul ei saanud arugi, et mis hais see oli, sest sellises ruumis nagu ei oota seda kohe, et võiks olla sitahais.  Algul olin ma veits pahane, et  kasutatakse 60 nd performance stiili: ekskremendiga igalt poolt määrimist, aga kui hiljem oma grupikaaslastega arutasime, kas keegi julgeks teiste eest teha häda ja kumba siis.. Ja kuigi see võis tobe olla, suutis vaatajates tekitada mingi emotsiooni…“

Analüüsisime veel omavahel seda perfomance ja keegi enam  toll hetkel ei mäletanud, et  alguse sai see mädanenud heeringast, aga kartulisalat sai sellegipoolest söödud.

Vanaemakleit ja Haapsalu ööelu

Tõmbasin selga pika keskkooli lõpukleidi  ja läksin Haapsalu kultuurimajja   Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistama.  Mõtlesin, et vahel võib ju olla natuke teistmoodi naiselik.

Kontsertkava oli emotsionaalne ja lõpuks pani südame värisema küll kui kaks imeväikest tüdrukut, kes äsja on rääkima õppinud,  laulsid suured mikrofonid käes „…palju õnne, kallis Eesti …“ sünnipäevalaulu.

Pärast kontserdi  sai klaase Läänemaa pealikega kokku löödud ja  pidevalt  naeratades õnnitleda vastutulevaid inimesi. Neid oli tohutult palju – silmamunad  läksid punaseks.  „Triin, kas sa oled juba nii purjus?“   tehti mu silmade üle nalja.  Aga mingist joomisest  mul ei saanud juttugi olla – tahtsin öösel  sõita autoga koju.  

Suurest inimsummast  leidsin lõpuks ka omi inimesi.  Vaatasime üksteist ja tegime riietuse üle nalja: „Kas see on sul kaltsukast ostetud kleit, oot, ema kleit äkki…? Sul on ka ilus kleit!“  Ja lõpuks panime oma riietusele koondnimetuse  –  vanaemakleidid.

Teiste poolt pika utsitamisega sain lõpuks ka tantsuplatsile ja Elvise lugu pani kleidiäärt kergitama küll, palav hakkas ka.  „ Nüüd tuleb minna noori vaatama?“  teatasin tantsu eufoorias.  Ma mõtlesin selle all küll „Lemoni“  klubi,  aga  teised tirisid sinna noorte poiste  bändi ette kepsutama – noh miks ka mitte.  

Peale kultuurimaja läksime siis Lemonisse.  Lemon oli paksult  noori täis ja raju tümps. Osade sõbrannade mehed  arvasid, et siia nad küll mingil juhul ei jää. Kauplesime, et paarkümmend minutit tantsime ja  lähme ära – mehed hoidsid mantleid ja meie naised siis viskasime „vanaemakleitides“  tukka ja vibutasime täiel jõul käsi..  Mulle tegi nalja mõte, et ma võiksin nendele noortele olla vabalt füüsikaõpetaja,  aga  tantsin siin Lemonis oma maani kleidis rajumalt  kui need väänlevad teismelised.   

Lemoni  lärmis tekkis ikkagi idee minna edasi Aafrika pubisse,  et äkki on rahulikum ja saab enne kojuminekut  mõned õlled juua  ja juttu ajada.  Aafrika pubi oli hoopis teistkanti ooper –  teismelised, keskealised naised, vanad ja 90 -ndate  eesti popp ja „Meie mees“.   Ostsin ühe alkoholivaba õlle ja  istusime suure laua äärde istuma.  Sellel õllel oli kahtlane maik juures.  Jõllitasin teises lauas olevaid keskealisi naisi, kes  siidriklaas ees vibutasid jalgu muusikarütmis ja mingi tülpimus hiilis mulle sisse.  Lauakaaslased ei paistnud ka eriti rõõmsad ja seda enam kui rääkisime, et meiesugustele, vanaemakleitides ei ole vist Haapsalu ööelus enam kohta . 

MINU NEVERLAND

istusin  musta puudli kohvikus

sõbranna läks  vetsu

helistas  sõber Haapsalust:

kus oled?

Tallinnas olen,

täna oli näituse avamine.

piinlikust ei tundnud?

ei, mu maal oli täpselt selles seinas nagu ma ette kujutasin,

mitte Kadriorus, vaid siin …

sõbranna tuleb vetsust tagasi

mudakook, calvados ja kohv said otsa

telliks veel midagi?!

sõbranna lahkus, mina jäin

tellisin bruschettad tomati ja sinihallitusega

inimesi tuli veel

see  nurk on kinni, siia tuleb esineja

teavitas teenindaja tulijatele

tellisin õlle

raamatud asetati lauale

vist keegi kirjanik

laua taha istus kleenuke, pikkade blondiinjuustega naine

 võttis mikrofoni:

Mina olen Birk Rohelend

sündisin 1981 aastal kui John Lennon kirjutas Womani…

äge aasta, lõgistas naerda

luges  oma luuletusi

pikkis vahele oma lapsepõlvest naljakaid ja veidraid mälestusi

paralleelselt tähtsaid ajaloosündmusi  Wikipediast

subjektiivne on ajalugu,  arvas  ta

keegi kirjutas, et aastal … ilmus muusika album …

ju oli sellele ajalookirjutajale see bänd oluline

võiks rohkem  kirjutada muusikast, arvas Birk

kui teile mu luuletused ei meeldi

siis vaadake neid  pilte raamatust

tõeliselt hea kujundaja

Elina Kasesalu

kas keegi tahab midagi küsida?

 peaaegu tund oli rääkinud ta  ja tahtis mikrofoni kinni panna

pääseda lambivalgusest

loe neverlandi!

hõikas keegi

okei

minu lapsepõlvemaad polnud olemas

vähemalt mitte nii, nagu mina seda  mäletan –

limonaadiautomaate, Vremja ja poejärjekordade maa

(ma tunnen siiani meeldivat elevust, kui pean seisma järjekorras)

Ja keegi ei olnud pahane

Sest televiisorist ei tulnud niikuinii midagi

Ja kaua sa ikka Tammsaaret loed

No kui kaua sa seda  Tammsaaret loed?

Jeerum

…

Birk lõpetas ja  ruumitäis inimesi plaksutas

ostsin  viimase, rahakotis oleva 5 euro eest raamatu

seisan, süda tuksudes autogrammi järjekorras

istusin lauda

tere, mina olen Triin

me oleme samal aasta sündinud

ma ei teadnud sinust varem midagi

ma elan Haapsalus

töötan linnavalitsuses

maalin

osalesin metsiku kunstniku projektis

täna oli näituse avamine Tallinna Kunstigaleriis

(puterdan, tegelikult Tallinna Kunstihoone Galerii)

mu maal on seal

ooo äge, naeratas Birk

keegi segas vahele

oota, ta räägib

ütles minu kõrvale istunud Jürgen Rooste

ja küsis:

kas sa käisid ka Nahkseal?

jah käisin, Seanahal

jätkas

võtsin kunstnikust sõbra kaasa

aga ta kuses samal ajal kui ma deklameerisin

jama küll, ma ei näinud kedagi kusemas

kehitasin õlgu ja vaatasin Rooste käega suunatud  kohta, kus peaks oleme see kunstnik

seal polnud  kedagi

ma pean nüüd viimasele bussile kiirustama

Haapsallu

sorry

patsutasin korraks  Rooste õlale

pole midagi

Birk  ulatas raamatu

maksin oma arve ja  kuulsin tuttavat laulu

süda põksus

üks inimene tuli meelde

ma ei helistanud talle

tõmbasin mütsi pähe ja astusin  trammi

avasin Birki raamatu  ja lugesin autogrammi:

metsikule kunstnikule &

sünniaastakaaslaselt Triinule.

et su maal oleks kui Jachson Pollock  maal

no. 5-

140 miljonit dollarit väärt

Birk, 2012

tramm peatus ja kümmekond piletikontrolöri astus sisse

talong oli mul juba näpus

ma ei korda enam vanu vigu

trammist väljudes kõndis  mu ees tüdruk

samasuguste saabastega, aga mitte nii rööbatud kui  mul

buss sõitis taskust välja, keeras

keegi tahtis veel bussi,  jooksis

hõikasin bussijuhile

buss peatus

jooksja korraks kadus, siis äkki ilmus bussinurgast

uks avanes

vabandust, trammid seisid nii kaua

pole midagi

suured tänud teile

ma oleksin tahtnud nutta,

BUT  IT`S JUST MY NEVERLAND

ELU TUIKSOONEL

Pildistasin täna keskkonnajaamu – fikseerisin olukorda enne uuele hooldajale üleandmist. Kui olin jõudnud Metsa-Jalaka keskkonnajaama juurde nägin eemalt autost kahte meest toimetamas kellegi toodud kottide kallal, mis loomulikult ei kuulunud sinna. Ühel mehel oli lausa helkurvest seljas.  Need mehed polnud ka kindasti meie hooldusfirma mehed- nad olid seal žiguliiga. Istusin niikaua autos ja jälgisin tegevust. Tundsin nagu oleks kehastunud antropoloogiks, kes jälgib oma hõimukaaslasi.

Ühtäkki tõmbas üks meestest välja mingusuguse lepatriinu mustriga lastemänguasjade jaoks mõeldud riidest ümmarguse korvi, mille saab ka kokku suruda. Uurisid seda korvi ja avasid žiguli pagasniku. Paistis, et seal korvis oli veel midagi sees ja sõitsid minema. Väljusin autost ja kehastusin tagasi ametnikuks. Minu seljataga hoovis olid millegipärast palju inimesi. Selline tunne tekkis nagu ootaksid nad piimaautot. Ma polnud vist ainuke,  kes jälgis jaamas toimuvat olukorda – kuulsin kuidas nad omavahel kommenteerisid: tuuakse siia ka igasugust prahti…

Manasin asjaliku näo ette ja tegin mõned pildid sündmuskohast.

Tagasi autojuurde minnes, tuli vastu rullaatoriga (selline tõugatav riistapuu, millel on rattad all kui kepiga enam liikuda ei jaksa) vanaproua. Rullaatori küljes rippus pakendeid täis kilekott. Vanaproua hakkas pakendeid ükshaaval konteinerisse panema. Silmasin vanaprouat, ohkasin vaikselt ja istusin autosse.  

Natuke maad sõites näen Metsa tänaval seda sama keskkonnajaama  juures seinud žiguliid parkimas tee ääres ja neid samu mehi – nad ulatasid parasjagu seda sama, lepatriinukorvi ühele isaga jalutavale poisile – poisil oli üllatusest naerul suu. Mehed kadusid kiirelt autosse ja sõitsid mu ees minema.  Olin vist sattunud elu tuiksoonele.

PÜHAPÄEV

Sirutasin hommikul varbaid voodis ja mõtlesin, et täna ma ikkagi linna ei sõida süüa ostma, vaid lähen Rohuküla kohvikusse. Eilsest oli küll veel spagette ja veisehakklihast, külmutatud juurviljadest ja toorjuustust kaste, aga leib ja piim olid otsas. Külmkapis oli veerand tükki kanasinki, aga selle broneerisin ka Kassile, kuna tema toidulaual olid ainult krõbinad alles ja Brunokoeral sama lugu – ka ainult krõbinad. Brunole mõtlesin jätta spagetid kastmega. Kui olin voodis igasugused plaanid ära mõelnud, tahtsin veel  hüppenööriga paar raundi teha, et oleks mõnusam süüa, mida isu tahab. Mõtteid varjutas külla natuke kahtlus, kas kohvik ikkagi lahti on?

Hüppasin lõpuks voodist üles, panin hommikumantli selga ja lasin  Bruno, hoides teda rihmast kinni, läbi ukseprao välja, et ta saaks suurema häda tehtud. Bruno liputas ainult saba ja ei kavatsenudki soristada. Tõmbasin ta tuppa tagasi ja nagunii oli plaan mul koer kaasa võtta.
Muusika saatel hüplesin nööriga, mis peksis aegajalt mu varbaid. Ärkamisest oli veel kangus sees.  Kass ja Bruno hoidusid must eemale ja pilutasid silmi, justkui oleks mu hüppeid lugenud. Esimeste higitilkade voolamisest lõpetasin oma raundi ja läksin dušši alla.

Kreemitatud, kammitud ja riided seljas astusin Brunoga toast välja. Kotti panin veel ajalehe, et oleks mõnusam aega viita. Väljas puhus jäine tuul, päike paistis ja süda oli ärevil. Sadamahoone juurde jõudes, kiikasin läbi akna. Kohvikulett oli õnneks lahti. Et Bruno oleks kohvikus rahulikum, läksime veel muulile jalutama, aga neelud juba mul käisid. Ma püüdsin valmis mõelda, mida siis süüa: kas praadi või hoopis võileibu ja kas osta klaas piima kohvi kõrvale. Viimane kord polnud neil õiget piimaga kohvi pakkuda.

Meri oli päikese valguse käes lõputult erevalge ja taevas oli helesinine, mõned üksikud pilved olid õrnalt hõljumas. Ma tundsin korraga suurt rõõmu, nii praegusest  kui peatselt saabuvast hetkest.

Sisenesin kohvikusse, pea oli kiirkõnnist mütsiall higiseks läinud. Kohvikus lõugas telekast vormel ja pehmel pingil losutas pikk, lodeva hoiakuga mees, vist kohvikupidaja, kes natuke ehmatas minu ilmumise peale ja kes oli ainuke ruumis viibivatest inimestest. Hetkeks muutus meel mõruks, aga ma olin voodis  mõtteldes juba selliseks olukorraks  valmistunud,  sest tihti on selliseid kohviku olustikke, kus inimesi eriti ei käi.  Suundusin asjaliku ilmega kohe menüütahvli juurde. Kohvikupidaja tõusis ja ilmus letitaha. Mõte pendeldas: äkki võtta hoopis pelmeene või pastat. Pastamoodi asja olin tegelikult juba eile söönud ja praegu näitab minu kell hommikust aega. Ma ei olnud veel viitsinud kella suveajale keerata. Märkasin letil hoopis võileibu. Tellisin siis ühe juustusaia, ühe heeringa võileiva, kohvi ja  küsisin, kas piima on? Kohvikupidaja lausus vaevalise hingetõmbega, et küll leiab. Paistis, et tal oli raskusi hingamisega. Küsisin kohe, kas kaardiga maksta saab? Kohvikupidaja harutas juba  juustusaia taltrikult  kilet ümber ja teatas, et neil saab sulas. „Kas üldse ei saa kaardiga maksta?“  küsisin kohmetunult. „Järgmisest nädalast tuleb, “ vastas  vabandava hoiakuga kohvikupidaja. Sobrasin kohe oma taskuid.  Mul oli ainult taskus mõned eurosendid. Kortsutasin kulmu ja teatasin, et praegu jääb siis ära ja kohvikupidaja hakkas saiataldrikule kilet tagasi toppima. Pomisesin omaette ja lootsin, et äkki on siiski kodus linnaskäimise jopetaskutes veel sente.
Tuppa jõudes hakkasin kohe taskuid sobrama, ja ohh ime! Kasukataskus oli lausa peotäis euromünte ja -sente. Lugesin sealt homse bussiraha välja ja ülejääänud toppisin kodujope taskusse. Bruno juba kiunus, sest oli segane olukord – rihmaga toas, aga välja veel ei mindagi.  Kiirel sammul ja Brunot rihmaga tirides kõmpisin tagasi sadamahoonesse.

Kohvikupidaja istus letitaga ja passis juba arvutit ning endiselt kostus telekast vormeli kummide vilinat. Tegin rõõmsa näo ette ja seletasin kohvikupidajale, et leidsin õnneks raha kodust ja et linna ei viitsi minna ja… kohvikupidaja ei tulnud  mu vestlusega kaasa ja pooltuima kohmitsemisega hakkas mu tellimust täitma. 

TAKSOJUHI ELU

Oli reede öö ja tahtsime Tallinna kesklinnast, sünnipäevapeolt taksoga koju saada. Taksot tellida ei olnudki teab mis lihtne! 

Helistasime teadaolevad  taksonumbrid läbi ja  kõik andsid kinnist tooni ja nii seisime kojuminevate  sünnipäeva peolistega  koridoris ja valisime üksteise võidu takso numbreid.  Ühed peolised  loobusid takso tellimsest  ja leidsid, et neil ei ole ka pikk maa jala koju minna.  Minul ja Elenil oli vaja aga Viimsisse saada ja Nukitsal Lasnamäele.  Oleks suvi olnud, oleksime hakanud mööda mere äärt vantsima, olime seda ennegi teinud, aga on talv ja on külm.  Küsisime oma allaandnud võitluskaaslastelt veel  lisaks taksonumbreid, olime viimati kaua aega tagasi sõitnud taksoga Tallinnas. Ja on ikka igasuguste nimedega taksofirmasid: Kiisu Takso, Eesti Takso, Saksa Takso, Sõbra Takso, jne.  Jagasime omavahel numbrid ära ja helistasime. Imekombel õnnestus Elenil  saada ühendust ühe taksofirmaga  ja minutiga pidime jõudma  Roosikrantsist  Inglise Kolledži ette. Pool joostes kontsadel, kihutasime  jäisel kõnniteel, et mitte jääda ilma sellestki  taksost.
„Kuhu te soovite? “ küsis taksojuht.  „ Linnamäele ja Viimsisse siis!“ vastasime läbisegi.
„Siis oleksite pidanud teisel pool teed seisma!“  seletas taksojuht , pedagoogilisel alatoonil.  Ja nagu õpilastena,  tuli meilt kiire vabandus, et alles jõudsime.

„ Jobu, kas sa ei näe, et siin on kaks rida?!!!“ vehkis  taksojuht  käega  üle minu,  kõrval sõitva taksojuhi suunas.  Selline emotsionaalne žest tegi  meid ärevaks. Selline käitumine oleks loomulik olnud kuskil Aasia riigis võib-olla Lõuna – Euroopaski, aga siin Eestis tekitab see ainult kahtlust taksojuhi normaalsuses, et  äkki on mingi  pervert.  Et ärevat olukorda leevendada, hakkasime omavahel arutama sünnipäevapeost. Taksojuht küsis vahepeal, mis kaudu Linnamäele, kas kanalist  või keerata vasakule? 

Taksos olev atmosfäär muutus natuke rahulikumaks. Taksojuht kuulas isegi normaalset raadiot ja keeras isegi hea rokiloo puhul volüümi juurde. Nukits juhatas aegajalt  teed ja taksojuht viis ta lausa lumevallist lahtikaevatud raja juurde, et ei peaks üle valli ronima.  Edasi seletas Elen, kuidas sealt otse saaks Viimsisse.  Taksojuhile jäi algul arusaamatuks, kuhu ta täpselt meid viima peab. Elen seletas  siis uuesti ja taksojuht ütles sõbralikult, et see on juba mehejutt. Ja nii edasi naljatledes arutasime näiteks,  kuidas meestel on seistes lihtsam lasta kui naistel – tuleb ainult märg näpp üles tõsta ja vaadata, kust poolt tuul puhub.  Selline sõbralikkus andis julgust küsida, et kas viimasel ajal ongi keeruline saada taksot Tallinnas?
„ No jah, linnavalitus soosib nüüd paari taksofirmat ja neile püütakse anda enamus kohti linnas. Käiakse koos saunas  ja teised firmad puksitakse ebaõiglaselt välja. Ma ei lähe ju üksi kuhugi sellest rääkima  …!“  ja nii seletas taksojuht meile taksojuhtide elust  Tallinnas.

elu.paik

LUISKAN

Püüdsin ühel soojal suveõhtul vikatiga heina niita. Mõtlesin, et mis see siis mul ära teha ei ole, ikkagi maatõugu tüdruk. Vikat oli nüri ja selle tarvis olin toonud lausa luisu Vigalast, Anne ema käest laenuks. Heinateoni läks veel mõned head päevad aega. Mõned muud toimetused võtsid aja. Aga ühel õhtul jõudis lõpuks tegu kätte. Võtsin siis vikati, tööfotoka, luisu ja läksin niitma. Niitmisest kujunes välja nagu „Seanaha“ perfoomans/häppening. Elevus oli algul suur ja esmalt oli kohe vaja sündmust jäädvustada (foto). Vikatit luisates, püüdsin jäljendada nagu vanaisa vikatit luiskamas. Minumeelest peaaegu isegi õnnestu see tunne tabada.  Ja nii ma siis luiskasin ja niitsin ühe vaalu,  siis jälle luiskasin…poole teo pealt jaks rauges puitunud heinast. Järgmisel päeval telllisin trimmerimehed.

TEEJUHT

Elu ikka armastab narritada. Viskab sulle mõne vimka teele ja siis kihistab pihku naerda: „Noh, kas rabeled sellest olukorrast välja! Või.  Annad alla!“

Otsustasin sõita Pärnusse, et oma lähedase sõbra käekäikku haiglasse minna kaema.  Paar päeva juba helendas Facebookist sõbra pilt, üleval, paremas nurgas, sõnumiga, umbes nii: „Võta temaga ühendust, tervitada teda!“ Mind hakkas see kuidasgi rõhuma. Ma ei saa ju kuidagi teda tervitada, ei helistada, ei meili saata. Appikene küll.  Ainuke viis oli, minna teda Pärnusse vaatama. Saatsin, hetke emotsioonil töölisti meili, et kas keegi läheb see nädal Pärnusse?  Kohe tuli kiirelt ühelt kolleegilt vastus, et homme ta läheb. Ja siis läkski asjaajamiseks, et kas mind lubadakse, mis kell jne.

Kohale jõudes selgus, et ma lasin ennast valesse kohta viia. Kõik muu sai korraldatud aga väike dettail, nagu asukoht, jäi täpsustamata. Kui me rääkisime Pärnu Haiglast, siis ikka mõtlesin suurest Pärnu Haiglast. Infolauast teatati, et sellenimelist inimest siin küll ei ole. Helistasin sõbra emale ja selguski, et ta ei peagi siin olema, vaid kesklinnas, Sääse tn-l (sääskedega on veel omaette teema). Töökaaslene oli juba kesklinna ära sõitnud . Tagasi talle ka tahtnud helistada ja tüüdata edasi-tagasi sõidutamisega.  Ilm oli ka jube palav.  Sõbra ema soovitas takso võtta. Ma ei märganud seal ühtegi taksot, aga  nägin eemalt bussipeatust ja seadsin sammud sinna. Nüüd tuli hakata sotsaliseeruma. Küsisn kahelt istuvalt tütarlapselt, millegipärast, esmalt,  taskonumbrit. 1300, tuli kiire vastus. Noogutasin vastuse peale ja vaatasin bussipeatuse kaarti, millesse ma ei suutnud palavusest süveneda. Küsisin siis, mis kell buss tuleb ja kas Sääse  tänavale ka saab. Buss pidi 5 minuti pärast tulema ja lähim peatus sellele tänavale oli Teatri peatus. Ootasin siis bussi ja leppisin teadmisega, et jõuan hiljem sinna.

Teatri peatusest mahaminnes, tekkis jälle segane ja tundmatu olukord. Ja lihtsam tundus taas sotsialiseeruda. Küsisin ühelt vanatädilt, et kuidas saada Sääse tänavale ja ta vastas venekeeles, et ei saa aru, mida ma räägin. Küsisin teiselt tädilt ja sain sama vastuse, venekeeles. Endal hakkas juba naljakas. Kõrvalt kuulis samal ajal minu ponnistusi pealt üks päevitunud, päikeseprillid ees, vanadaam ja teatas mulle naeratusega, et lähme koos sinna, nagunii läheb ta randa ja see jääb täpselt samasse suunda. Olin meeldivalt üllatunud ja läksimegi, koos. Rääkisin talle põgusalt, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kust ma üldse pärit olen. „Ooo, Haapsalust, seal on ka vist praegu suvitusrahvast liikumas!“ hüüatas ta ja vestlesime sellel ja ka muudel eluteemadel.
„Ma olen teile ütlemata tänulik, et Te mind juhatate ja koos minuga jalutate!“  jagasin oma rõõmu vanadaamile.

„Minul on ka väga tore Teiega jalutada ja kui ma Haapsallu tulen,  siis võite mulle olla teejuht!“